Mulle meeldib öelda, et ma olen geto tüdruk. Ma olen pärit Lasnamäelt armsast kristlikust perekonnast. Mu vanemad on abielus. Suitsetamine, joomine, narkootikumid ja intiimsetel teemadel rääkimine on alati olnud meie majas tabu. Mu ema paneb alati vähemalt sekundiks enne sööma hakkamist vaikselt laua all käed kokku ning teeb mõttes söögipalve. Ta on ka pühapäevakooliõpetaja. Mu vanavanemad olid ühed jumalakartlikumad ja eeskujulikumad inimesed, keda ma kunagi tundnud olen. Kuid mind ei ole kunagi vägisi kirikusse viidud ega kristlikke traditsioone peale surutud. Mind on alati kasvatatud pigem vabalt ja lastud elumuutvaid otsuseid ise langetada. Nii tuli otsus järgida Jeesust minu enda südamest, kui ma olin 15-aastane.

Olin 15-aastasena ühel oma elu kõrgemal laineharjal. Kuid tasakaal kadus ning ma kukkusin. Mulle meeldis kõigega aktiivselt tegeleda, kõigega kursis olla. Ma mängisin trumme, laulsin tütarlasteansamblis, tantsisin eri stiile, tegelesin koreograafiaga, osalesin moeshow‘l disainerina, kirjutasin kooliajalehte artikleid, olin õpilasesinduse üks kultuuritoimkonna juhte ja kindlasti midagi veel. Ma armastasin kõike, mida ma tegin. Ent ühel hetkel oli kõike lihtsalt liiga palju ja kaotasin motivatsiooni üldse midagi teha.

Ma ei teadnud, kuidas end aidata

Puudusin koolist üle kuu aja. Peitsin end Pirita metsades raamatut lugedes või veekeskuses ujudes. Tahtsin endale haiget teha, et see mõttetus kiiremini läbi saaks, kuid millegipärast tuli veel enne mõte minna kirikusse, et kohtuda oma lapsepõlvesõpradega. Nemad ei teadnud, mis mu elus toimus, ning ma igatsesin sellist tavalist suhtlust, kust ei käinud läbi küsimus: „Kus sa olnud oled?“.

Ühel reede õhtul läksin Oleviste kirikusse noorteõhtule. Seal oli täpselt nii tore kui ma arvasin, et seal olla võiks. Koju jõudes leidsin Orkutist sõbrakutse. See oli üks poiss, kes mind noortekal märkas ja tahtis tutvuda. Minu järgnevaid öid ja päevi sisustas temaga suhtlemine, kooli ja kodutööde asemel. Ta tõi mu ellu palju uut lootust ja elurõõmu. Ta oli väga intelligentne ning rääkis huvitavaid fakte Piiblist ja teadusest. Ta pani mind mõtlema mitmete küsimuste üle, mille üle ma polnud varem mõelnud. Ja ta kutsus mind igal reedel ning pühapäeval kirikusse.

Sellest ajast peale on mul väga üksikud pühapäevad kirikus vahele jäänud. Ma kogesin Jeesust esimest korda kogu täiega 22. mail 2009 Oleviste noorteõhtul. Ma mäletan seda õhtut hästi, sest ma olin kui paigale naelutatud ja lihtsalt nutsin ja nutsin. See oli nii vabastav. Ma kutsusin palve läbi Jeesuse oma ellu 31. mail 2009, Lootusfestivalil Saku Suurhallis. Sama aasta suvel sain ma Nuutsakul suvelaagris ristitud.

Arm ja armastus inspireerivad

Sellest ajast peale võttis mu elu hoopis teistsuguse suuna. Ma tegin oma kooliasjad korda ning lõpetasin põhikooli tublide tulemustega. Samal ajal teenisin ma paar aastat noorteõhtutel õhtujuhina ja aitasin korraldada erinevaid noorteüritusi koguduses. Ma elasin justkui rõõmsas roosas mullis, kuni 2011. aastal tuli mu ellu suur muutus: läksin Stockholmi muusikakallakuga keskkooli laulmist õppima. Ma elasin Rootsis kokku kolm aastat ja käisin kahes erinevas koguduses – Eesti Nelipühi ja Hillsongi koguduses.

See aeg oli mu elus hästi raske ja tuli ette mitmeid olukordi, kus ma kristlasena täielikult läbi kukkusin. Kuid see oli ka aeg, kus Jumala arm ja armastus said minu jaoks reaalsemaks kui ei kunagi varem. Ma sain aru, et me kristlastena ei ole kunagi paremad kui teised, vaid ainus, mis meid päästab, on tõesti arm. Ja seesama arm ja armastus on need, mis päriselt inspireerivad sügavaid muutusi ning häid tegusid.

Ma olen juba natuke üle seitsme aasta kristlane olnud ja ma pole endiselt hea inimene. Kõik hea, mis minus on, tuleb ülalt Isa juurest. See on protsess, kus iga päev toob uusi õppetunde, millest vahel õpin rutem ja vahel tundub, et ei õpi kunagi. Kõige rohkem on minu juures selle aja jooksul muutunud minu maailmatunnetus ning see, kuidas teen otsuseid või mõtlen ja mida igatsen.

Mu elul on uus fookus ja mõte ning ma tean alati, et parim on veel ees. On olemas keegi, kellele kuulub kogu võim nii taevas kui ka maa peal, ja kes nii müstilisel viisil armastab mind. Ma olen väärtuslik. Kardetavalt ilusasti loodud. Mul ei ole Kuninga tütrena kunagi millestki puudus. Mu lootus ja elutee on Tema käes ning ma võin südamerahus igavesti elada.

Ustav on see sõna:
Kui me oleme surnud koos temaga,
siis ka elame koos temaga, 

kui me jääme püsima vaevas,
siis valitseme koos kuningatena,
kui me tema salgame,
siis salgab ka tema meid, 

kui me oleme uskmatud,
jääb tema ometi ustavaks,
sest ta ei saa ennast salata.
(2.Timoteose 2:11-13)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s