Minu vanemad käisid igal pühapäeval koosolekul. Minu vanavanemad tegid seda. Ja ilmselt omal ajal ka nende vanemad. Koosolekuks nimetasin väiksena jumalateenistust, ei teagi miks. Mina käisin ka koosolekutel, kuid mulle tundub, et ei pruugi olla väga suurt vahet sündimisel kristlaste perekonnas või väljaspool. Nii suurt vahet kui ehk arvatakse. Puust palvemaja hoovist argipäeva sattudes olin üsna tavaline poiss. Mul oli lihtsalt see pühapäevaste koosolekute kultuuriline kiiks küljes. Tagantjärgi saan muidugi aru, et selline kokkuhoidev perekond ja kogukond usklike näol mu ümber ei olnud midagi iseenesest mõistetavat, aga inimene harjub ka armastusega ära.

Olin umbes kaheksa-üheksa, kui esimest korda isiklikult Jumala lähedust kogesin. Seda, et ta on püha ja armuline. Ühtpidi tunned end oma pisikese patuse elu pärast süüdlasena ning samas tajud vabanemist ja rõõmu. Lapsena ma palvetasin aeg-ajalt ning sain ka selliseid vastuseid, mille juhuse või muu põhjusega ära seletamiseks peaks asjad liiga keeruliseks ajama. Jumal on tunduvalt lihtsam.

Koguduses ma siiski ei kodunenud. Teismelisena tabas mind seisund, mille kohta religioonipsühholoogid ütlevad eklesiogeenne neuroos. See on üsna tavaline „haigus“. Tajusin koguduse norme ja ootusi ning seda, et ise nendele ei vasta ning ühel hetkel tunduski mõistlikum eemalduda. Ma ei tea, kui läbimõeldud otsus see oli, aga küllap ma ei sobinud kogudusele.

Oma klassikalisi kasvuraskusi ei ole mul huvi pikemalt kirjeldada. Juhtus igasugust. Seal kusagil täiskasvanuks saamise piiri peal lugesin esimest korda Piibli korralikult läbi. See oli elamus. Jeesusest sattusin vähemalt lugemise hetkeks vaimustusse. Ma ei kohanud evangeeliumides pehmete näojoontega baritoni laulvat kooripoissi. Lihtsalt selgituseks: kui sa igati ontlikus ja muusikast lugu pidavas koguduses üles kasvad, siis selline mulje võib Jeesusest jääda. Lisa veel kalmistupühade pasunakoor ja ongi kogu kristlus kokku võetud. Tähendab, tutvusin Piiblit lugedes Jeesusega, kes on noor, vihane, õiglane, julge…  Veel parem oli see, et mingit põhjust koguduse juures oma kohta otsida ma seega esialgu ei näinud. Nad panevad ju märgist mööda, tegin järelduse. Tegelikult ma muidugi ei süüvinud asjasse piisavalt, et selliseid hinnanguid oleksin võinud anda, aga vabandusena kõlas see mugavalt: kogudus ei sobi mulle. See ei tähenda, et ma oleksin Jeesusega mingit sügavamat sõprust arendanud. Uuesti tuttavaks saime küll. Ma õppisin temast uuel viisil lugu pidama, aga ma ei tahtnud liiga palju süveneda sellesse, mida tema minust võiks mõelda.

Kas ja millal ma siis kristlaseks sain? Vabakirikliku identiteedi puhul rõhutatakse väga palju uuestisündi. Ma olen sellega nõus ning seda sündmust minevikust otsides võin minna konkreetsesse kohta oma elus ja näidata – siin leidis see aset, patukahetsusega ja puha. Kristlaseks saamise juures aga mineviku vorm üksi ei päde. Uuestisünd on elukestev sündmus. Kristlaseks saamine on oleviku sündmus. See ei ole millegi saavutamine, vaid Jumala armu vastu võtmine täna, uuesti.  Selle avastamine, selle üle järele  mõtlemine, selle tegelikkuseks elamine nõnda, et see kandub kaugemale, kui minu enda elu.

CS Lewis on kirjutanud oma otsusest Jumala kasuks: „Andsin alla ja tunnistasin, et Jumal on Jumal, põlvitasin ja palvetasin, olles sel ööl ehk kõige löödum ja tõrksam vastpöördunu kogu Inglismaal.“ Ma tunnen end selles kirjelduses ära. Ma ei saa öelda, et oleksin tohutu rõõmu ja kergendusega Jumala rüppe tagasi jooksnud. See oli pikem ja igasuguste tõrgetega protsess. Ma ei olnud sugugi huvitatud koguduse koosolekutel käimisest koos oma abikaasaga, läksin temaga üsna vastumeelselt. Kuid mõni aasta hiljem olin kogenud märksa sügavamal viisil Jumala armu ja kutset ning leidsin end selle koguduse abipastori rollist. Mis muidugi tähendas, et vastumeelsus jumalateenistusele minna sai veel ühe vindi juurde. Põhjused olid nüüdseks muidugi teist laadi. Sellest ei maksa välja lugeda uue koguduse loomise motiive. Tänaseks võib öelda, et lihtsam olnuks jääda vanasse, kui rajada uut. Koguduse rajamine on olnud kutsumise ja sõnakuulelikkuse küsimus. Ja isiklikus plaanis on see ilmselt üks nendest viisidest, mille kaudu Jumal mind voolib ja uuendab. Kui ma enne kirjutasin kahest tunnetusest – mina ei sobi kogudusse ja kogudus ei sobi minule – siis tänaseks olen jõudnud arusaamale, et Jumala armuta ei ole üldse mingisugust sobivust olemas. Jumala ja inimese, inimese ja inimese, inimese ja muu loodu vahel… Koguduse keskel ja koguduste vahel.

Igasugused tundmused, olgu tegemist tõrksuse, süü, rõõmu, vabanemise, kahtluste või muuga, kuuluvad nende suhete juurde. Jumal kujundab meid endale sobivaks ning selle juurde kuulub nii nauding kui ebamugavus. Rõõmustades me eriti pikalt ei heieta, lihtsalt oleme. Raskustes ja tavarutiinis mõtleme pikemalt ja ehk seetõttu ei ole mu lugu just halleluuja-hõiskeid täis. Eks ta ole. Mõtiskleva introverdi retrospektiiv. Võta või huumoriga, kui muidu ei saa. „Annan alla. Aga mitte täna!“ See on üks nendest lausetest, mida endale kordan, kui asi on hapu, halb või lihtsalt igav. Jeesuski õpetas: „igale päevale piisab oma vaevast.“

Lõpetuseks aga tarvitan kivisildniku kirjeldust minu kirjutiste kohta, mida võiks muulegi elule laiendada: „Tegu on keskealise inimesega, kes on tõestanud, et ta oskab silmapaistvalt kirjutada, aga pole veel midagi silmapaistvat kirjutanud. Igal juhul on see siin suurte lootuste koht“.

Jah, Jumala abiga.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s