“Tere, mina olen Kelli, 25aastane, üksikema,” – just täpselt nii oleks ma end tutvustanud enne kristlaseks saamist. Üksikemaks pidasin end vaatamata sellele, et mind ümbritsesid sõbrad ja sugulased.

Olen läbi aegade armastanud lähedastega arutleda väga sügavate teemade üle. Pea iga kuu oli teema, mille üle tuliselt arutleda soovisin, kardinaalselt erinev eelmisest. Seega tuli mul alati selgitada, miks ma olen praeguse “tõe” juurde jõudnud ja miks ma enam ei ole seal, kus ma oma eluga eelmisel kohtumisel olin. Kõrvaltvaatajale võis tunduda, et olen lõpututel otsingutel. Soovisin leida seda õiget õpetust või põhimõtet, mida oma ellu rakendada. Kogu trall keerles südames oleva tühjuse täitmise ja tõe leidmise ümber. 

Kuni selle aasta juunis hakkas üks Sõber mulle rääkima Jumalast. Ma olin üpris kindel, et tegemist on ta järgmise eksperimendiga. Need paar kuud kannatada ja teda kuulata ei võta ju tükki küljest. Olin arvamusel, et ta loobub nii või naa ning leiab tee millegi muu juurde. Nii ma siis kuulasin. Mõtlesin veel, et las ta räägib mulle oma Jumalast, las ta loeb mulle Piiblist ette mõningaid kirjakohti, las ta räägib mulle kui oluline Jumal on, las ta räägib. Tajusin, et need religiooni teemad on väga huvitavad ja harivad, aga ma olin üpris kindel, et mööduvad.

Üks õhtu, kui me taas telefoni teel jutustasime, juhtus aga midagi ootamatut. Ma istusin oma voodis. Olin just magama minemas, kui sõber rääkis mulle tuliselt armust. Sellest kõikvõimsast armust, mille osaliseks on võimalik saada igal ühel. Jah, juttu on Jeesus Kristuse ristil suremise läbi meieni jõudnud armust. Sel hetkel tulid minu südamele mitmed seigad mu elust.

Pisikesed valed, tegemata jätmised, halvasti ütlemised, solvamised – väikesed igapäevased teod, mille tegemist ise tihti võib-olla tähele ei panegi. Tol hetkel aga tulid kõik need südametunnistusel istunud asjad korraga päevavalgele. Ma mõistsin, et ka minul on võimalik arm vastu võtta ja puhta südamega edasi minna. Esimest korda elus mõtlesin ma nuttes ja naerdes segamini, et äkki tõesti on Jumal olemas. 

Ma otsustasin, et tahan teada saada, kas see on nii. Otsisin omale kogudust, kus Jumalaga lähemalt tutvuda. Ma leidsin Mosaiik koguduse, tundsin end seal kodus alates esimeses hetkest peale. Sain tänu kogudusele üle igast küsimusest, kahtlusest ja raskusest. Tänaseks olen päästetud ja ristitud ning teenin koguduses hoogsalt kaasa. Tunnen juba lausa mitmendat kuud jutti, et tõde on leitud ning loodan, et ka aastate pärast võin öelda, et Jeesus on vastus igale küsimusele. 

Kui peaksin end nüüd kuskil tutvustama ütleksin hoopis: “Tere, olen Kelli, 26aastane, ema. Üksik mitte kunagi, tänu Jumalale selle eest!”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s