Mäletan, et oli minu (Kaarli) sünnipäev. Olime sõprade juures, muusika mängis, meie kolmas laps istus mu süles. Teised askeldasid köögis ja nende hääled kostusid minuni ning korraga kukkusin pillima. Tõeline mees, nagu ma olen. Ootamatult. Ja see oli üks oivalisemaid töinamisi mu elus. Neid ei juhtu just sageli. Sedasorti pisarate valamine, mis ei tule vihast ega kurbusest, vaid millestki suurest, mis sind korraga tabab. See ajab samal ajal naerma ka. Mul oli väga totakas tunne, mida pidi siis teistega ilmtingimata jagama. Läksin nende juurde ja kõõksusin seal. Küllap ma nägin üsna juhm välja, aga teised said üsna ruttu aru, milles asi. See oli äratuntav seisund. Positiivne närvivapustus sellest, et sind armastatakse. Jah, just nimelt sellega oli tegu. Ma tean, et see võib mõne jaoks kuidagi liiga lääge kõlada, aga asju tuleb nimetada nende õigete nimedega.
Midagi kuuldud muusikas tõi meelde mineviku. Mitte mõne konkreetse sündmuse, pigem tihenes tuldud teekond selles hetkes ja tekitas tugeva emotsiooni. Mõtled inimestele, kes on su ümber ja taipad, mida see tegelikult tähendab. Minu elus on inimesed, kellega koos naerda ja nutta ning see ei ole iseenesest mõistetav. Inimesed, kes on otsustanud mind armastada sellisena nagu ma olen. Õnnetus ei hüüa tulles ja meie kõigiga võib juhtuda hirmsaid asju, aga mulle tundub, et õnn annab endast märku valikute kaudu, mida peaksime tegema. Inimeste kaudu, kes teevad meid paremaks.
Lähedased suhted vormivad meist need, kes me oleme. Ilmselt rohkemal määral, kui miski muu meie ümber. Päris sageli mõjutab meid seegi, et tõeline lähedus on elust puudu. Sageli on mugavam olla üksi, sest suhted toovad ellu palju segadust. Kõigi mugavustega elu võib aga üsna õnnetuks kujuneda. Samuti võivad halvad otsused kellegi kasuks meie elu negatiivselt mõjutada. „Halb seltskond rikub head kombed.“ (1.Korintose 15:33)
Koguduses on ka igasuguseid inimesi. Ega me mingid inglid ei ole. Ma ise võin paras väänkael olla. Aga midagi selles on, kui Jumala arm meid ja meie suhteid muudab. Kui me lubame. Kui me nii otsustame. Kogudus ei ole nagu perekond. Kogudus ongi perekond. Me peaksime sündima perekonnas ja kasvama perekonnas. Alati see nii ei ole. Vahel me valime teisiti. Aga see on väga ilus kui otsustatakse Jumala perekonna kasuks.
Ruti raamatust on pärit üks dramaatiline ja väga ilus lause, mida sageli tsiteeritakse pulmades: „Kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi!“ Paljud ehk ei teagi, et tegemist on sõnadega, mille üks naine ütleb oma ämmale. Seda lugedes on mul mitmel puhul kananahk ihule tulnud. Mitte küll ämma pärast, vaid selle tõttu, mida see lause tähendab. Rutt on naine, kes peaks olema Jumala suhtes outsider. Ta on võõras. Ta abiellus teisest rahvusest mehega, kes õige varsti suri. Ja kui tema ämm otsustab kodumaale naasta, siis võiksid nende sidemed katkeda. Kuid Rutt hoiab oma mehe emast kinni. See on tema jaoks elu ja surma küsimus.
„Ära käi mulle peale, et ma sind maha jätaksin
ja pöörduksin tagasi su juurest, sest kuhu sina lähed, sinna lähen ka
mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu
rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal.“ (Rutt, 1:16)
Ühe perekonna lugu ja ühe naise sõnad, mis on saanud mõõtmatult suuremaks, kui selles hetkes aimata võis. Selle peale tasub mõelda. Võib juhtuda, et esmalt me valime inimese ning siis avastame elava Jumala.
Selle peale tasub mõelda.
Kellest sa kinni hoiad? Kes on sinu tõeline perekond?
Mosaiik kogudus 