Elus on mitmeid valdkondi, mille alusel oma hetkeseisu kaardistada. Rahaline seis, suhted, karjäär, haridus. Eri värvi kaardid, kuhu end asetada ja mille alusel plaane teha. Kus ma olen ja kuhu tahan jõuda? Nende küsimuste vahel sünnib kujutlus ja tegevuskava. Teadmiseta, kus me oleme ja kuhu minna tahame, ei saa nägemus sündida ega elus püsida.
Üsna sageli juhtub aga, et me ei tea, kus oleme. Pea käib ringi. Mõõteriistad ja maastik ei klapi. Oleme mitmes kohas korraga ja lõpuks killustunud sedavõrd, et polegi enam kuskil. Meie aja paradoks on selles, et taksojuht teab väga täpselt, kust sind üles korjata, aga sisemine segadus on ka lähemal. Ühe puudutuse kaugusel.
Segastel aegadel küsitakse: Jumal, kus sa oled? Kui laine käib üle pea, kui elu on keeruline või traagiline. Jumal, kus sa olid, kui elu mind kurjasti kohtles? Piiblist näeme aga seda, et Jumal esitab küsimuse inimesele. Kohe esimestel lehekülgedel uurib Jumal: „Aadam, kus sa oled?“ See on hoopis inimene, kes on Jumala eest peidus ning eksinud inimest tullakse otsima. Jeesus ütles, et tema on tulnud otsima ja päästma neid, kes on kadunud. Me ei ole lihtsalt ära eksinud, me oleme Jumala vastu eksinud. Ometi tuleb tema meie juurde.
Õige tee leidmine ei piirdu oma asukoha määramisega, et järgmiseid samme seada. Õige tee leidmine on kohtumine Jumalaga, kes on teinud taeva ja maa ning kes teab kõiki meie samme.
Issand, sa uurid mind läbi
ja tunned mind.
Sina tead, millal ma maha istun
ja millal ma tõusen;
sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.
Sa mõõdad ära mu käimise
ja mu pikali-olemise,
ja kõik mu teed on sulle tuttavad.
Sõna ei ole veel mu keelel,
kui ennäe – sina, Issand, tead selle kõik ära.
Tagant ja eest sa ümbritsed mind
ja paned oma pihu mu peale.
See tundmine on minule imeline,
see on liiga kõrge,
et saaksin sellest jagu.
Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest?
Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?
Kui ma astuksin taevasse,
siis oled sina seal;
kui ma teeksin endale aseme surmavalda,
vaata, sina oled seal!
Sest sina valmistasid mu neerud
ja kudusid mind mu ema ihus.
Ma tänan sind, et olen
nii kardetavalt imeliselt loodud.
Imelised on sinu teod,
seda tunneb mu hing hästi.
Mu luud ei olnud varjul sinu eest,
kui mind salajas loodi,
kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.
Su silmad nägid mind juba mu eos
ja su raamatusse kirjutati kõik päevad,
mis olid määratud,
ehk küll ühtainustki neist
ei olnud olemas.
Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal!
Kui väga suur on nende arv!
Kui ma hakkaksin neid ära lugema,
oleks neid rohkem kui liiva.
Oh Jumal, uuri mind
ja tunne ära mu süda!
Katsu mind läbi
ja tunne ära mu mõtted!
Vaata, kas ma olen valuteel
ja juhata mind igavesele teele!
Psalm 139: 1-8, 13-18, 23-24
Mosaiik kogudus 