Jumal on pildilõhkuja

Mosaiik koguduse rajamise üks ajend oli võimalus jõuda sõnumiga Jeesusest inimesteni, kes Temast polnud kuulnud, ning näha, kuidas Jumal elusid muudab. See on protsess, milles oleme ja loodetavasti saame kasvada veel kaua. Aga mõned rõõmustavad näited on juba olemas ka. Küllap need inimesed ise jagavad oma lugu, kui aeg on küps, seniks teavad rõõmustada need, kes neid Mokodes kohanud on.

See on tore, kui igatsused täituvad. Hea tunne. Kinnitab, et teed õiget asja. Et oled teel, mida mööda tasub edasi minna. Aga mida peaks arvama siis, kui asjad ei lähe nii nagu arvanud ja soovinud oled? Mida peaks tegema või üleüldse mõtlema Jumalast näiteks siis, kui oled palvetanud ja terveks saanud, ent õige pea haigestud uuesti? Tean mitut kristlast, kellega on selline asi juhtunud ja kes on seejärel on olnud väga suures kimbatuses ja segaduses, kuidas selline olukord Jumalaga suhestub.

Võiks öelda, et ei suhestugi. Kui see juhtus C.S. Lewise abikaasaga, kes lõpuks vähki suri, kirjutas Lewis oma päevikutest kokku raamatu „Ühe valu anatoomia“. See on suurepärane lugemine kõigile, kes on kaotusvalus, leinas või lihtsalt mistahes põhjusel Jumala peale vihased. Lewis on oma kirjutises brutaalselt aus, Jumala ees paistab ta justkui laps, kes täiest jõust isa oma väikeste rusikatega taob. Ta on kaotanud oma kõige kallima ning nii arusaamatul moel ja nii halastamatult vara. Miks? Kuidas lasi hea Jumal sellel juhtuda ja vaatab seda kõike pealt vaikides?

Kui Lewis on oma valu ja viha paberile valanud, ta rahuneb ja tõdeb, et tema pilt Jumalast on purustatud. „Minu arusaam Jumalast ei ole jumalik arusaam. See tuleb aeg-ajalt purustada. Jumal ise purustab selle. Tema on suur pildilõhkuja. Kas me ei võiks lausa öelda, et see purustamine on üks Tema ligiolu märke? Inkarnatsioon on selle ülim näide; ta muudab varemeiks kõik eelnenud kujutlused Messiast. Ja enamikku see pildipurustamine „pahandab“, ja õndsad on need, keda ei pahanda.“ („Ühe valu anatoomia“, lk 47-48)

Mida aastad edasi, seda rohkem tunnen ma (Hele-Maria) selles kirjelduses iseennast ja teisi ära. Ükskõik kui palju on elukogemust, teadmisi teoloogias või mistahes muud tarkust, me kõik peame tunnistama allajäämist Jumalale ja elule, mille Tema on loonud. Enamiku oma uhkusest oleme ikka sunnitud alla neelama. Niisamuti enamiku oma pühalikest vannetest, mis algavad sõnadega „Mitte kunagi ma ei…“.

Neid olukordi, mil minu pilt Jumalast on kokku varisenud, on õige mitu olnud. Iga kord on see tundunud nagu südameoperatsioon. Ainult et see ei toimu üldnarkoosis, vaid ühel pikal jalutuskäigul läbi põletavate küsimuste oru. See on teekond vastamata küsimuste ning ahastusega.

Aastaid tagasi ühes „orus“ panin kirja sellised mõtted:

„Kõige lihtsam on loota, et praegune olukord on ajutine ning lõpuks läheb ikka nii nagu ma arvasin. Siis ei peaks ma vähemasti kahtlema, kas ma ikka kuulen ja mõistan Jumalat õigesti. Ma olen olnud Jumalale nii lähedal, ma olen nii pühendunult Temalt nõu ja tarkust otsinud – kuidas ma siis ometi puusse panin?

Muidugi on teistel lihtne tänitada, et ma tõlgendasin asju vastavalt omale soovile. Samal ajal võib neil inimestel tugineda suur teoloogia ainsale kirjakohale või palvele, kui see sai ootuspärase tulemuse. Üksainus kirjakoht! Tuhkagi see kinnitab. Ja mis mõttega mina siis paastusin ja palvetasin? Mis mõttega üldse Jumala juhtimist otsida, kui see midagi ei muuda? Ja see, et Jumala tahe peaks olema „hea ja meelepärane ja täiuslik“. Kust otsast?!

[…]

Palve ja Piibli lugemisega on kuidas kunagi. Mõnel päeval suudan ma Piiblit lugeda ja see isegi kõnetab mind. Teinekord ma lihtsalt ei taha. Palvetamine on minu jaoks üks raskemaid asju üldse. Kummaline, sest alles loetud nädalad tagasi oli see minu jaoks üks loomulikumaid tegevusi ja nüüd siis nii… Samas mäletan, et aasta alguses palusin ma, et mu elu olukorrad ja inimesed mu ümber tooks mind ikka ja jälle Jumala ette. Arvasin, et raskustes kehtib ennekõike see esimene (olukorrad toovad põlvedele), aga pigem on esile tulnud just see, et mu sõbrad on lihtsalt nii „täiega Jumalas“, et nende seltskonnas on palve peaaegu igapäevane nähtus. Tunnen, et nende usk kannab praegu ka mind.

Minu pikast palvenimekirjast, kus olid igasugused soovid enda ja lähedaste elu jaoks, on alles vaid üks-kaks asja, mille pärast ma vahel paar sõna Jumalale ütlen. Kõik vaht on kadunud. Tegelikult on see isegi hea taaskäivitus, et ma ei suuda midagi öelda, mida päriselt kogu täiega ei mõtleks. Valu pidavat olema ainus viis ehedaks saada, öeldi mulle. Ilmselt on see toonud ka rohkem austust või jumalakartlikkust. Jumala armastav ja sõbralik pool on selle võrra aga varju jäänud.

Jumal oli minu jaoks saanud enne seda väga lähedaseks sõbraks. Nüüd kukkus selline pilt temast ümber. Pidin tunnistama, et ükskõik kui palju palvetada, paastuda ja Piiblit lugeda, ma ei pruugi ikkagi Jumala plaani ära tunda. Tal on oma suveräänsus ja kuigi Ta vaim jagab meiega tema saladusi, siis ikkagi kaugelt mitte täielikult.

Jumal tundub palju kaugemal kui varem. Ta pole selline nagu ma arvasin, vähemasti osaliselt. Ta on palju keerulisem ja mõistetamatum. Ühest küljest on see suurendanud mu jumalakartlikkust, teisalt muutnud Tema suhtes apaatsemaks. Kui ma nagunii Temast aru ei saa, Tema teid ei mõista, milleks üldse püüda? Ja millele kindel olla? Mis siis lõpuks tõeline on? Tema sõnad kahtlemata on muutumatud nagu Ta loomuski, aga kui mina näen ja kogen kõike läbi oma eksitavate filtrite – mida see annab?“

Aastaid hiljem loen seda teksti tegelikult hoopis teise pilguga. Natuke on piinlik isegi, kuigi ma jätkuvalt usun, et Jumal kannatab mu pahameele ja rumalad küsimused iga kell ära. Toonast olukorda meenutades mõtlen, et ennekõike kukkus kokku lihtsalt minu plaan. Aga küllap tuligi Jumalal mu süda selle küljest ära võtta.

Ma õppisin sellest kogemusest väga palju nii enda, elu kui Jumala kohta, kuid siiski olen ma tõest ikka veel kaugel, sest neid pildipurustamisi on vahepealsetel aastatel mitu tükki veel olnud. Ja küllap neid tuleb veel. Aga just nii me õpime armastama Jumalat, mitte lihtsalt oma ettekujutlust Temast. Just sellised hetked tõestavad, et me pole voolinud lihtsalt omaenda soovidest endale jumalat, vaid elame päris suveräänse Looja mõjuväljas. Jumalaga, kes kingib võimatut ja nõuab võimatut. Kes korraldab asju, mida mitte keegi seletada ei oska.