Moodsad inimesed kipuvad kartma millestki põnevast ilma jääda. Me pingutame, et meid kutsutaks üritustele, mis on meie jaoks tähtsad. Keegi ei taha tunda end välja jäetuna, see teeb ju haiget.

Eesti keeles on üks harva kasutatav, kuid kena sõna – „osadus“. Vastupidiselt kartusele välja jääda, väljendab osadus seda, et Sind on kutsutud. Sina saad osa. Osadus on see, kui inimesed on koos, ja mitte lihtsalt füüsiliselt ühes ruumis, vaid tähendusrikkalt. See on see, kui midagi koos tehakse, aga selle taustal muutub ka sõprus sügavamaks.

Praegu seda lugu kirjutades – eeldusel küll, et ma läpaka käest paneksin – oleksin mina ka osaduses. Minu koguduse suvepäevadel on hommikusöögiaeg. Meie kultuuriruumis, kus perede ühiste söömaaegade komme on hääbumas, võivad sellised ühised hommikud suisa maagiliseks muutuda. Need vahetud pudrusöömised, kuhu kõik uniselt saabuvad. Pole mingit meiki ega uhkeid kostüüme – kõik on ausad ja kaitsetud. „Ausus ongi intiimsus,“ ütles üks mu sõber, ja pole ju saladus, et just lähedasi suhteid inimene ikka igatseb.

Suhted on need, mis annavad põhjuse tähistada argipäeva. Täna on üks täiesti tavaline päev, aga inimesed minu ümber teevad selle eriliseks. Mul on hea meel, et tänapäeva koguduste trend on kohtuda kodudes, mitte kirikuhoones. Söömaaeg on nende kogunemiste asendamatu osa. Kui seltskond on hea ja sööki jagub, pole kuhugi kiiret. Sedalaadi aja mahavõtt on meie alati-kuhugi-kiirustavas ühiskonnas haruldane ja suisa teraapiline kogemus, mida soovitaksin igaühele.

Ühisele söömaajale kogunenud inimesi vaadates mõtlen, et söögilaud sümboliseerib kaht olulist asja. Esiteks seda, et keegi ei saa oma vajaduste eest põgeneda. Mõnda aega võib söömata olla, ent varem või hiljem läheb igaühel kõht tühjaks. Teisalt saab tõdeda, et vajadused toovad meid kokku. Just siis, kui vaimu ja hinge sügavaid vajadusi julgetakse tunnistada ning täita, saame ise täidetud.

Kui mõtlen seltskondlikele söömaaegadele, võlub mind kui harrastuskokka kõige rohkem köögipool. Sõna otseses mõttes. Olen kirglik köögilauapidutseja, kelle poolest see muu ilutsev ja uhkeldav peopool võiks olemata olla – kõige põnevamad naljad ja vestlused sünnivad ju lõpuks ikkagi köögilaua taga. Igaühel, kes tahab oma ellu rohkem ehedust, soovitan aeg-ajalt inimesi oma kööki lasta – võtta maskid eest, teha käed mustaks ning armastada neid inimesi. Kas või sellise tagasihoidliku armastusavaldusega nagu „Toit on valmis!“

Teksti ja pildi autor: Hele-Maria Taimla

Kolumn ilmus ajakirjas Toit & Trend september-oktoober 2017.

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s