“Kui inglased räägivad ilmast, siis eestlased räägivad tööst,” tegi Martti oma jutluses tähelepaneku. Nii vist ongi. Meil on tööga huvitav suhe – eneseirooniline ja natuke süüdlaslik. Teeme palju tööd (kuigi räägitakse, et efektiivsus pidavat paljudel rahvastel parem olema) ja tunneme end natuke pahasti, kui nii palju teeme. Samas on laiskus eestlase juures veel hullem – lausa surmapatt.

“Töö on lollidele ja hobustele!” Niimoodi on öelnud üks minu sugulane ja mulle meeldis teda lapsena tsiteerida. See oli minu loosung, kasvasin üles väikese tööpõlgurina. Töötama õppimine on minu jaoks olnud keeruline, aga sellel on omad põhjused. Ma nägin väga palju töösse uppumist kõrvalt. Rõõmutut töörügamist. Ma ei tahtnud sellest osa võtta.

Peaaegu igal nädalavahetusel sõitsime vanaema juurde ja seal mulle ei meeldinud tööd teha. Oleksin tahtnud laupäeval niisama pere keskel süüa, olla, mängida. Mõnevõrra tegime neid asju ka, kuid vanaema oli laua ääres kärsitu ja tahtis aina tööle sundida. Nagu me oleks lihtsalt masinad, kes tangivad end täis, et tööd teha. Nagu see oleks ainuke asi. Mul jäi mitu okast hinge ka, kuna vanaema palgasüsteem ei sobinud mulle. Süsteem oli lihtne. Vend sai palka, mina jäin ilma. Enamasti. Pean tunnistama, et selles oli mingi vastik õiglus ka. Ma tegin tööd küll, aga vahel viilisin, hüppasin kartulivagude vahel kaugust, läksin raamatut lugema…

Hoopis teistmoodi oli vanatädi juures. Tal oli mingi eriline oskus väärtustada seda, mida lapsed tegid. Kükitad peenras ja tõesti saad aru, et iga umbrohulible loeb, mille maast välja tõmbad. Ja selle kõrval kasvab üks eriti tähendusrikas porgand. Igas peenras selliseid ei kasva. Mida iganes me vanatädi juures tegime, see valmistas justkui iseenesest rõõmu. Ta julgustas, õpetas kannatlikult. Ta ei sundinud, vaid lõi keskkonna, kus tööd tehti justkui muuseas. Samas tehti palju ning korralikult. Palgasüsteem oli ka teine. Ta järgis solidaarsusprintsiipi. Kui kolm rubla, siis kõigile.

Meil on erinevaid töökogemusi. Ilmselt on päris oluline, kuidas meid koheldakse ja tunnustatakse, kui tööd teeme. Päris tähtis on leida töö, mis on jõudumööda, andimööda. Ja et siis vastukarva ei silitataks. Minu kirjeldatud elamustest on üks ohakane ja teine paradiislik töökogemus.

Kui lugeda Piiblit päris algusest, siis võib jääda mulje, et töö on üks igavene nuhtlus ja vaenlane. “Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad,” ütleb Jumal Aadamale. Aga seda sellepärast, et Aadam oli pattu teinud. Kui loeme, et maa kasvatab kibuvitsu ja ohakaid, siis asi pole selles, et inimene või töö oleks neetud. Inimese eksimus on see, mis maapinna ära neab. Pealegi Jumal ei vallanda inimest päriselt, töö jääb alles. Patt oli tulnud maailma, inimese ja loodu, inimese ja tema töö vahele. See takistab, see raskendab ja paneb tundma, et töö on tuim, lõputu, vaimu näriv. Raskustest võitu saamine kasvatab aga iseloomu ja sellepärast olen nüüd lugenud sama kirjakohta nõnda nagu oleks seal siiski Jumala õnnistus peidus. Igaüks, kes on midagi saavutanud, on pidanud ületama raskusi. Ja see teeb rõõmu.

Rõõm on ülistuse tundemärk ja töö on tegelikult ülistuse viis. Ülistus on see, kui anname Jumalale tagasi selle, mille tema meile on andnud. Jumal on andnud meile nii töö kui andestuse. Jeesus on ületanud meie eest paturaskuse ning uuendanud ja korrastanud ka meie töö ja töössesuhtumise. Jeesuse lunastustöö haaras endasse nii maapinna kui inimese needuse. Ta on selle kõrvaldanud. Ja meie töö väljendab tänu selle eest. Jah, ka igapäevane töö. “Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu Issandale.” (Kolossa 3:23)  Tööta nagu Jumal oleks su tööandja. Sest ta tegelikult on, viisil või teisel. Kui sa oled ise kellegi tööandja, siis täidad jumalikku kutsumust ning jagad väärikat vastutust. Kui su ülemus on mölakas, kui sinu põllulapp või kontor on ohakaid täis, siis tea, et tõeline Ülemus tunnustab ja väärtustab su panust. Kui sa ise juhtud vastik ülemus olema, siis… palun, ära ole: “Isandad, andke orjadele (töötajatele – meile ei ole orjust), mis on õiglane ja kohane, teades, et ka teil on isand taevas!” (Kolossa 4:1)

Kui inimene leiab tee tagasi Jumala juurde, siis taastub ka töö juures paradiislik kvaliteet. Seetõttu on minu jaoks oluline avastus, et esimesi töid, mille Jumal inimesele andis, oli kirjanduslikku laadi: ”Jumal valmistas mullast kõik loomad väljal ja kõik linnud taeva all ning tõi inimese juurde, et näha, kuidas tema neid nimetab.” (1.Moosese 2:19) Kõik, keda Jumal kutsub, hakkavad ühel päeval uuesti luuletama. Pange vaim valmis.

PS Minu vanaema ei olnud vastik ülemus. Ta oli jumalakartlik inimene. Jah, minu keemia temaga ei olnud kõige parem, aga tema töökus ja teenimine on igati eeskujuks. Ma ei tea, kas ta ise selle peale päriselt mõtles, et töötades Jumalat ülistab. Aga ta laulis kiituslaule, kui tööd tegi. Ta laulis kogu aeg.

Kaarel B. Väljamäe

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s