Sõprus

Ma mäletan seda arutelu, mis pildi selgeks lõi. Tegelikult olime ju varem ka rääkinud, ja eks mingil määral kõik teadsid, aga ikkagi jõudsime kogudust rajades aeg-ajalt tagasi küsimuseni: „Mis on see, mida me kogudusena inimestele pakume?“

Kogudus ei ole mingi meelelahutus- või toitlustusasutus – neil oleks lihtne sellele vastata. Ja samas, kui aus olla, siis tarbijamentaliteet ei sobigi kristlusega kokku, nii et tegu võib täitsa vale küsimusega olla. Aga tänapäeva inimestes on see suhtumine tugevalt juurdunud. „Mul on kõik juba olemas. Mida Sul mulle pakkuda on?“ küsitakse mõttes igaühelt, kes mingi uue teemaga lagedale tuleb. Mida lähemale heaolule jõuame, seda rohkem küsitakse.

Kristlastena usume, et Jumala käes on kõik. Kõik hea tulebki Temalt. Ja midagi võiks siis ju ometi kogudusena, Tema lastena, pakkuda ka.

„Me saame pakkuda sõprust,“ oli see, milleni jõudsime. See oligi tõdemus, mis minu jaoks kõik hoopis selgemasse valgusesse pani. Imestan, et ma seda varem ise sõnastada ei suutnud. Minu lugu Jumalaga ju algaski sellest, kui mu ema tutvustas Jeesust minu parima sõbrana. Rääkis Temast kui kõige ustavamast kaaslasest, kes aitab elus kõigest läbi minna. Jeesust järgides võiks siis ju olla loogiline, et tuleb ise ennekõike sõber olla, aga näe, vahel on sõpru vaja selleks, et suudaks elementaarseid asju sõnastada. Isegi ajakirjanikul.

Sel hetkel tegelikult, kui defineerisime end sõpradena, pidi ilmselt nii mõnigi meist meelt parandama. Pidi tunnistama, et oli mõnda inimest enda kõrval võtnud nagu projekti. Kedagi, keda „ära parandada“, mitte inimest, keda armastada heas ja halvas, olenemata sellest, kui kaua protsessid aega võtavad. Ja kui me nüüd täitsa ausad oleme, kas me päriselt suudame tõesti öelda, et kõik on teretulnud ja oleme igaühele sõbraks? Mis saab, kui tulevad inimesed, kes pole „minu inimesed“? Kui tulevad meeleheitel inimesed, kes räägivad lakkamata enda probleemidest? Mis saab, kui avame oma kodud inimestele, kes varastavad?

Kalamajas asuva Kalju koguduse pastor Erki on rääkinud, kuidas nad reklaamisid oma Alfa kursust, väljendades, et kõik on teretulnud. Seepeale tuli Balti jaamast terve kari pompsusid kohale. Õigupoolest tulid lõhnad enne, kui see kamp nädalate viisi pesemata mehemürakaid uksest sisse valgus. Ilmselt jäi jahmatusest kangeks mõnigi koguduseliige, kes oli tulnud oma vabast ajast kristluse põhitõdede üle arutlema. Ei olnud päris selliseks seltskonnaks valmis. Aga piibellik standard ligimesearmastusele on kõrge ja sõbruneda tuleb ka nendega, kes pehmelt öelda tõsiselt treenivad meis omakasupüüdmatut külalislahkust. Nad võeti vastu. Kas meie oleme samaks või mõneks veel keerulisemaks stsenaariumiks tõesti valmis?

„Minu unistuste kogudus on koht, kuhu on hea oma sõpru kutsuda,“ oli üks lause, mis Mosaiik koguduse rajamisperioodil paljude tiimiliikmete suust tuli. Samuti kena mõte, aga usutavasti oli meil hoopiski vaja jõuda punkti, kus kutsume ise Jeesuse oma sõprade keskele. Võtame julguse kokku ja palvetame sõbraga koos, mitte ei anna talle koguduse ürituse flaierit. Saame aru, et me ei tee kogudust – me olemegi kogudus.

Hele-Maria

PS. Pühapäeval oled oodatud meiega tähistama Moko 1. sünnipäeva kogukondadesse Viimsis, Nõmmel ja kesklinnas. Rohkem infot saad soovi korral moko@moko.ee.