Kümmekond aastat tagasi sattusin peaaegu et oma elu tippsündmusele – Torino Olümpiamängudele, kus aitasin vabatahtlikuna meediakeskuses. Olümpiamängud pole millegagi sarnane, see vallutas ja vallatles seikluste, inimeste ning mälestustega. Ja sealsamas julgesin õhku visata unistuse: kas ma võiksin ükskord töötada spordivaldkonnas? Noh, mis unistus see ka on, mõtlete. Puistan siia väikse täienduse: selleks hetkeks polnud ma kunagi spordiga tegelenud.
Ma siiamaani ei tea, mis tunne on spordivõistlustel võitjana finišeerida. Aga ma olen palju lähemalt spordiga seotud. Kui olin äsja usulise taaspöördumise otsuse teinud 2011. aastal, avas Jumal ukse – et õppida Soomes spordipsühholoogiat. See pidi jumalik ime olema, et ma kooli sisse sain, sest sisseastumispaberid olid nii puudulikud, et ma pole neid siiamaani julgenud uuesti lugeda; kuna selleks ajaks polnud ma üle kümne aasta akadeemilist kirjatööd teinud, siis sisseastumisel nõutud magistritöö kavandit imesin pastakast ja klaviatuurist terve öö enne tähtaega ja lõpptulemus oli nadi, võõras ning halenaljakas. Aga ma sain esialgu ülikooli ootejärjekorda ja siis avanes ka rahastamisvõimalus, nii et võisin kogu sporditarkust tasuta õppida.
Niisiis asusin tudeerima spordipsühholoogiat väga toredate inimestega, aga kes osutusid sportlasteks. Paar õppurit oli veel psühholoogia taustaga (nagu mina), aga enamik … Šveitsi väga kõrge liiga tipptennisist, Soome rühmvõimleja, Kanada-Leedu naisjalgpallur, mõned kehalise kasvatuse õpetajad, mõned, kellel oli üle nelja erineva spordiala kogemuse. Ja mina!
Kuna olime enamik välismaalased, hoidsime palju kokku, mõned jagasid korterit, mitmega elasime kõrvuti ühiselamutes ja see pakkus võimalust nii koos õppida, koos väljas käia kui ka koos igapäevaseid tegevusi toimetada. Sain teada, et sportlastele tuleb alati soovida head treeningut, kui ta on trenni minemas; et temalt tuleb tagasi tulles küsida, kuidas trennis läks; kui sportlasel on võistluspäev, siis seegi ei tohi külmaks jätta. Ning kui keegi ei saa grupikaaslastega piknikule tulla, on täiesti andeksantav vabandus: „Mul on täna veel jõutreening tegemata“.
Kaheaastase õppeprotsessi jooksul sai mulle väga ilmekalt selgeks tõsiasi – sportlased armastavad natuke valu. Kui mina olin harjunud oma tavapärase mugavusrutiiniga, kus asju tehakse nii, nagu on toredam või hetkel lihtsam, siis sportlastel tundub selline vaatenurk puuduvat. Olgu ilm milline tahes, kui treeningplaan näeb ette pikamaajooksu, peab sul olema ulmeliselt hea argument, kuidas sportlast veenda, et ta seda jooksu ette ei võtaks. Eks sportlane ise ka veidi kurdab, aga lõppkokkuvõttes on see kannatus vaid väikene piin suuremate eesmärkide nimel. Valu spordis muutub natuke isegi armsaks kaaslaseks, kes ikka aeg-ajalt välja ilmub, vahel vaikselt ligi hiilides, justkui õlale koputades, et stopp! trenn on muutunud liiga koormavaks, või vahel olles hoopis ehmatav kaaslane, kes koos vigastusega treeningsaali ukse pauguga ja pikaks ajaks kinni lööb.
Ma õppisin sportlastelt, et loomulik on teha veidi ebameeldivaid asju. Mul oli isegi teadlik ajaperiood, kus ma iga päev tegin natuke midagi vastikut. Ja ise sain aru: mis sellest, et ebameeldiv, aga ma jälle kasvan. Kõige selle juures tundus uskumatu, et kogu sportlaskond kannatust nii elementaarseks peab. Eks kasvamist ja valutamist nimetati erinevate lausa kiitvate nimedega: vastupanulihase arendamine või psühholoogilise tugevuse treening. Soome keeles on eraldi sõnagi olemas: “sisu”. Aga selle kannatuse sõnastamine andis omamoodi signaali: me igaüks kogeme kannatusi ja valu, aga me saame sellest aru ja julgustame üksteist sellest vapralt läbi minema.
Kas siin on midagi koguduse ja kristlaseks olemisega ka pistmist? Mine võta kinni … 🙂
Elina
Seekordsel MOKO Suurel pühapäeval jagab oma lugu sportlane Kätlin Tammiste.
Teenistus algab 29. oktoobril kl 12 L’Ermitage hotelli konverentsiruumis Toompuiestee 19.
Mosaiik kogudus 