Kasvuvalu seerias oleme rääkinud tööst, rahast, sõprusest ja kannatusest. Sellest, kuidas Jumal nende kaudu meid kujundab. Tekib küsimus, kas ajast jäi rääkimata? Sest “aeg” on teiste teemade hulgas esindatud. Tegelikult käib jutt ajast kogu aeg ja iga teema juures. Näiteks töö- ja puhkeaeg – kas need on tasakaalus? Kas ma “varastan” aega tööandjalt, kui ei pühendu? Kas ma jõuan õigel ajal kohale? Kas ma oskan puhkuseks peatuda, et jõuvarusid laadida? Kui palju ma raha peale mõtlen või selle pärast muretsen? Kas võtan piisavalt aega sõprade ja lähedaste tarvis? Kaua ma siin kannatan?
Aeg on see, mis muudab arengud hoomatavaks. Et vaimulikku kasvu märgata, selleks peab alati aega kuluma ning ka kulutama. Elame pigem kärsitus ja kiireid lahendusi otsivas ning pakkuvas ajas. Läheb vahel meelest, et sellel on oma võlu, kui asjad võtavad aega. Aeglus pole laiskus. Aeglus kasvatab kannatlikkust. Et kasvada, tuleb seda mõista ning aega targalt kasutada. Seepärast kirjutan täna esimesest asjast, mida võiks oma ajaga peale hakata.
Olen neid ridu kirjutamas pühapäevasel päeval olles Tallinnast eemal. Mulle väga meeldib end tuulutamas käia, aga ei pea väga kaugele ja kauaks minema, et jõuaks koduigatsus tekkida. Ja kuna on pühapäev, siis on igatsus eriti suur. Mitte niivõrd kodu, kuivõrd koguduse järele. Oma lastele olen ikka õpetanud, et igatsus on väga hea asi. Igatsus ütleb, et sul on, keda armastada. Minul on, kuhu minna ja kellega koos olla. Ma ei pea pühapäeval mõtlema, millise koguduse uksest sisse astuda. See on eesõigus ja tänupõhjus. Aga see on ka otsus. Minu pühapäeva hommik kuulub Jumalale ja minu Mokole.
Vahel tuletame üksteisele meelde, et Moko on rohkem kui pühapäev. Me ei ole Jeesuse jüngrid ühel päeval nädalas. Me ei lakka olemast perekond, kui tuleb argipäev. Kuid mulle tundub, et sellel on mingi eeldus. Et Moko võiks olla rohkem kui pühapäev, peab ta esmalt olema vähemalt pühapäev.
Ma kuulun põlvkonda, kes on enda jaoks justkui taasavastanud Jeesuse järgimise. Evangeeliumidest me ei loe eriti palju selle kohta, kuidas Jeesus planeeris jumalateenistusi, moodustas ülistustiimi või tegeles muu sellisega. Ta läks tegeliku elu keskele, astus inimeste sekka just seal, kus nemad olid. Ta ei loonud kunstlikku keskkonda, kuhu inimesi kutsuda ja haarata. Ta kasutas seda keskkonda, mis oli juba Tema enda poolt loodud. Kogu maailm on Jeesuse klassiruum. Ja meiegi pole piiratud pühapäevase aja ning kogunemisega. Ometi leiame palju viiteid sellele, kuidas Jeesus käis oma usurahva kogunemistel ning jutlustas seal. “Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi.” (Luuka 4:16) Harjumust mööda.
Olen mõelnud, kas see on meie põlvkonna patt, et argipäeva jüngerluse leidnult heidame pühapäeva liiga kergekäeliselt kõrvale? Võib-olla ka seetõttu, et mõned vanemast põlvkonnast näppu on viibutanud: “Ärge jätke unarusse oma koguduse kooskäimisi!” (Heebrea 10:25). Kui see on korduv ja tõre manitsus ning vahel on kahtlus ka, et ega noomijal muud kristlikus kalendris polegi kui see pühapäev, siis on mõistetav, et tehakse mõni samm liiga kaugele ja teise äärmusse. Aga poleks tarvis. Ma ise ka imestan, et kõlan nagu vanainimene, aga teinekord tasub mõne asja juurde tagasi tulla. Ei ole põhjust ühes kristluse argipäevase pesuveega pühapäeva last välja visata.
Pealegi olen oma lähemas ringkonnas leidnud, et inimesed, kelle igapäevast teenimist ja Jeesuse jüngriks olemist kõige rohkem imetlen, on ka pühapäeviti kõige ustavamad. Jeesusel oli harjumus korra nädalas aeg maha võtta. Kui rahaline annetus tunnistab, et tegelikult kuulub kogu minu vara Jumalale, siis kogudusega veedetud aeg tunnistab sellest, et meie aeg kuulub Jumalale. Tasub mitte jätta unarusse oma koguduse kooskäimist, kusjuures rõhutan siin sõna “oma”! Oma kogudus, oma inimesed.
“Vahet ei ole, mis koguduses ma käin”, öeldakse mõnikord. Ja suures plaanis tõepoolest nii on. Sa võid olla osa Jumala rahvast igal pool. Kuid Jeesuse järgijad püsisid tuumikuna koos ning kasvasid nii Jeesuse lähedal kui üksteise kõrval pikema aja kestel. Pühendudes ja panustades. Ma ei näe jüngrina kasvamist lahus sellisest konkreetsest vaimulikust kodust.
Ma siiralt kahetsen, kui oma vestlustes või jutlustes kunagi olen jätnud mulje, et see ei ole oluline küsimus. Kõige rohkem hindan ma seda, kui kogudusse panustatakse oma aeg. Meil ei istu keegi niisama. Pühapäeviti kogunedes tunnistame ühiselt vähemalt kahte tõde:
1) Jumal on minu jaoks tähtis. Jumal on elu keskpunkt, kelle ümber kõik muu koondub. 2) Vaimulik perekond on minu jaoks tähtis. Kui ma ei osale, siis keegi oluline on puudu.
Püha päev on targa ajakasutuse algus. Kogeme terve perekonnaga, et meil ei ole tarvis kuskile tormata. Midagi ei jää pooleli. Kuhu sa ikka jooksed, kui Jumal on siinsamas… Mida sul veel tarvis on? Kogudus ei ole ainult leitud inimesed, see on ka leitud ja Jumalast laetud aeg. See ei ole minu jaoks kohustus, mida täita. See on võimalus, millest ilma jäädes tunnen, et midagi on puudu.
Seepärast ma innustan sind, et sa leiaksid oma aja ning koguduse. Tegu pole üldse kampaaniaga Mokode täitmiseks. Võib-olla hakkab sul süda kripeldama hoopis teise ja siiski oma koguduse suunas. Ühel päeval isegi koguduse rajamise suunas, mille kohta teised saavad öelda: oma kogudus. Aga see on juba omaette jutt. Ja ärge unustage, et lõpuks on kogudus siiski Jumala oma.
Kui varem ei näe, siis pühapäeval…
Kaarel B. Väljamäe
Mosaiik kogudus 