Tere, põhjamaalane, kes Sa imestad, kuidas juba kell 4 päeval väljas pime on. Mis sest, et oled kümneid aastaid selle tunnistajaks olnud. Tere, vaikselt kannatav eestlane, kes Sa ootad oma urus, kuni elu kergemaks muutub. Kuni mure ära läheb ja saad jälle „normaalne“ inimene olla. Tere tulemast klubisse.
Rääkisime sellest „urulooma eluviisist“ kord Mokos, kui teemaks oli kannatus. Millegipärast on eestlased sellised, et meile meeldib üksi omaette kannatada. Kannatus kui selline muidugi ei meeldi kellelegi, ja kui oleks võimalus, valiks elu, kus üldse kannatama ei pea, aga seni pole keegi sellist paketti saanud. Vabandan, kui kellegi illusiooni purustan, aga elu ilma kannatusteta polegi olemas. Juba siia ilma tulek sümboliseerib seda. Kannatusest tuleb kuidagi läbi minna.
Tänapäeva lastele räägitakse, et oma emotsioonidega tuleb kontaktis olla. „Ma saan aru, et Sa oled kurb,“ soovitatakse vanematel peegeldada, et laps õpiks oma tunnetele nimesid andma. Võib tunduda nagu ülearune nämmutamine, eriti kui ise eriline tundeinimene pole, ent elu, mis möödub nina vastu ekraani, paneb inimesi tõepoolest elementaarsematki unustama.
Näiteks seda, et loomulik on olla vahel kurb. See pole haigus või patt, see on elu. Kurbusega tasub mingis mõttes sõbraks saada, et poleks piinlikku vaikust, kui ta tuppa tuleb. Sest varem või hiljem ta ikka tuleb läbi. Samas ei tasu Kurbusega liiga lähedaseks saada, sest kui ta juba kohal on, tahab ta jääda ööseks. Kurbuse kaisus aga ei tule inimesel und ja hommikul ei saa kuidagi püsti, sest mööda voodit on laiali Enesehaletsus, kes on öö jooksul inimese voodi külge kleepinud. Oh jama.
Tunded tuleb läbi põdeda, aga tänapäeva inimesed ei oska isegi haigust põdeda. Ikka TheraFlu sisse ja tööle tagasi – mis siin ikka.. Välja arvatud ehk abielumehed, kellel on hoolitsevad abikaasad – nemad võtavad küll rahulikult aega, et haiged olla. Või lapsed, kui silmapiiril terendab võimalus koolist koju jääda. Aga kurbuse või leina põdemine ei meeldi ikkagi kellelegi. Pigem eiraks seda, teeks lihtsalt head nägu ja süngete mõtete tuimestuseks võib ju alati Facebooki scroll’ida. Kinno minna. Enda välja lülitamise viise on teisigi.
Aga mis juhtuks, kui lülitaks end hoopis sisse? Kui püüaks mõista ennast ja neid tundeid? Äkki mõistaks hiljem teisi ka paremini?
Piibel julgustab nutjatega kaasa nutma. See on väljakutse. Piiblilugusid, mille peal seniks empaatiat harjutada, on omajagu. Kui tunned end nukrana, võid leida lohutust kellegi loost. Võta mõni ette ja süvene. Vaata, mida leiad. Kuula südamega, mida Jumal nende lugude kaudu Sulle räägib.
Pisaratega üle valatud piiblilugudest saame teada, et:
- ebaõiglus ajab nutma (kui Jaakob petab isalt välja vennale mõeldud õnnistuse 1Ms 27:1-40 või kui Susannale tehakse valesüüdistus Trl 1: 15-60)
- alandav solvang ajab nutma (Peninna solvab Hannat korduvalt sellepärast, et viimane ei saa lapsi 1Sm 1:1-8)
- ka ilusad asjad võivad ajada nutma, kui nende (kaas)tegijat enam pole (lesknaised nutavad ja näitavad Peetrusele särke ja kuubesid, mida lahkunud Tabiita oli nendega meisterdanud Ap 9: 36-42)
- sõbra kannatus ajab ennastki nutma (Iiobi sõbrad nutavad, käristavad oma riided lõhki, riputavad tuhka pähe ning istuvad Iiobiga maas koos nädal aega ning ei räägi sõnagi, „sest nad nägid, et ta valu oli väga suur“ Ii 2: 13)
- armu kogemine ajab nutma (Taavet saab võimaluse tappa Saul, aga ei tee talle viga, vaid hoopis andestab, Saul nutab 1Sm 24)
- pereliikmega ära leppimine ajab nutma (Jaakob ja Eesav lepivad ära ja nutavad mõlemad 1Ms 33: 1-4)
- hüvastijätt pereliikmega ajab nutma (Noomi jätab poegade surma järel hüvasti oma miniatega, kõik nutavad Rt 1: 7-14)
- hüvastijätt sõbraga ajab nutma (Taavet ja Joonatan peavad hüvasti jätma ning nutavad üheskoos 1Sm 20: 41-42)
- pisarad tunnistavad armastusest (Jeesus nutab Laatsaruse pärast ning juudid ütlevad seda nähes: “Vaata, kuidas ta teda armastas!” Jh 11: 1-44)
- lapse surm ajab nutma ja kisendama (Absalon hukkub 2Sm 18: 6-9 – Taavet leinab oma poega 2Sm 19: 1-5; Jaakob leinab Joosepit 1Ms 37: 31-35)
- kaotusvalu ajab nutma (amalekid vallutasid Siklagi, põletasid selle maha ning röövisid kõik naised ja lapsed; kui Taavet oma meestega sinna jõudis ja nad avastasid, et kõigi naised ja lapsed on röövitud, siis nad „tõstsid häält ja nutsid, kuni nad enam ei jõudnud nutta“ 1Sm 30:4)
- leinas nutab kogu rahvas/kogudus (egiptlased nutavad Jaakobit taga 70 päeva 1Ms 50: 1-3; iisraellased nutavad Aaronit taga 30 päeva 4Ms 20: 29; rahvas leinab ka Abneri surma järel 2Sm 3: 20-39)
- Jumalast eemaldumine ajab nutma („Küngastel kuuldub häält, Iisraeli laste haledat nuttu, sellepärast et nad on käinud vääral teel, on unustanud Issanda, oma Jumala.“ Jr 3: 21)
- ühe mehe alandlik nutune palve võib juhtida suure koguduse üheskoos meelt parandama (Iisraeli rahval on segaabieludest tekkinud probleeme, Esra alandub Jumala ette ja palub andestust Esr 9: 5-15 „Ja kui Esra nõnda palvetas ja tunnistas, nuttes ja maha heites Jumala koja ees, kogunes tema juurde väga suur kogudus Iisraelist, mehi, naisi ja lapsi; sest rahvaski nuttis suurt nuttu.“ Esr 10:1)
- nutma ajab ka südamevalu hukatusse suunduvate hingede pärast (Paulus jutustab nuttes inimestest, kes „elavad Kristuse risti vaenlastena“ ning kellele oma kõht on jumalaks Fl 3: 18-21)
Jumala kohta õpime pisaratega lugudest, et:
- mõnikord Jumal ise lausa julgustab nutma
(„Aga veel nüüdki ütleb Issand: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided, ja pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest, ja tema kahetseb kurja!“ Joel 2: 12-13, loe ka järgnevat tõotust Joel 2: 18-27; „Tundke oma viletsust, leinake ja nutke! Teie naer muutugu nutuks ja rõõm kurbuseks!“ Jk 4:9) - teinekord Jumal jällegi näitab, et nutt ja lein on asjatud, sest Tema teeb imesid!
(„Ärge nutke, ta ei ole surnud, vaid magab!” ütleb Jeesus sünagoogi ülemale ja ta naisele, kui nende 12-aastane tütar lebab surnult sealsamas ja vanemad nutavad, ent siis äratab Jeesus ta surnuist üles Lk 8: 49-56; naised tulevad Jeesuse hauale nutma, aga haud on tühi… Mk 16: 9-11) - lootusetus olukorras võib Jumal vastata nutule just nagu palvele
(Haagar on väikse lapsega kõrbes, vesi on otsas ning surm silme ees, naine nutab ja Jumal aitab 1Ms 21: 14-21) - võimatu võib saada võimalikuks, sest pisarates siiraid palvetajaid Jumal peab meeles (palve peale jääb viljatu Hanna lapseootele ja sünnitab Saamueli 1Sm 1: 9-20)
- Jumal võib anda eluaja pikendust isegi surivoodil
(surmavalt haige Hiskija nutab kibedasti ning terveneb ja saab Jumalalt 15 aastat elupikendust 2Kn 20: 1-6)
PS. Nutmine saab ühel päeval läbi.
„Sest vaata, ma loon uue taeva ja uue maa.
Enam ei mõelda endiste asjade peale
ja need ei tule meeldegi,
vaid rõõmutsetakse ja ollakse
igavesti rõõmsad mu loodu pärast.
Sest vaata, ma loon Jeruusalemma rõõmuks
ja ta rahva rõõmustuseks.
Mina rõõmutsen Jeruusalemma pärast
ja tunnen rõõmu oma rahvast;
seal ei ole enam kuulda nutu- ega hädakisahäält.“
Js 65: 17-19
„Tema pühib ära iga pisara nende silmist
ning surma ei ole enam
ega leinamist ega kisendamist,
ning valu ei ole enam,
sest endine on möödunud.“
Ilm 21: 4
Hele-Maria Taimla