Palgapäev

Meie koer tundub olevat üsna rahul sellega, et ta koer on. Ma ei ole tema puhul eksistentsiaalset ängi täheldanud. Õigupoolest tegeleb ta üldse väga väheste asjadega, aga paistab, et ta on üsna õnnelik koer. Kuigi ta ise ei tea, et õnnelik on. Õnn on inimeste kategooria. Koertel täheldatakse küll emotsioone, aga minu andmetel ei ole leitud, et nad tegeleksid elu mõttega. Vahel ta ajab linde taga, vahel lihtsalt vaatab neid. Mina koerana mõtleksin ilmselt, et küll oleks vahva vahelduseks hoopis lind olla. “Linnud saavad pilved kätte, sest neil on nii palju mõistust. Meie ei saa pilvi katsuda. Meil on lühike mõistus.” Nii ütles üks mu lastest, kui oli kolmeaastane. Nagu oleks pisut kade. 

Inimene on Jumala looming, kes on inimeseks olemisega kimpus. Meil on keeruline omaks võtta seda, milliseks meid loodud on. Oleme rahulolematud, ei taju alati oma väärtust. Tahaks olla teistsugune või lausa keegi teine. Võib juhtuda, et me ei teagi täpselt, kes oleme. Me vajame kohtumiseks iseendaga teadlikku ühendust oma Loojaga. Muidu kaob mõte ära. Inimene ei saa tähenduseta elada. 

Palvetades saavad kokku suured eksistentsiaalsed teemad: miks me üldse midagi teeme ja kuidas suhestume teistega. Palvetamine ei ole muust elust eraldatud kummaline ettevõtmine, vaid täiesti praktiline ja pakiline, keset elu aset leidev tegevus. Jeesus õpetas, et palvetama peaks omaette. “Sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!” (Mt 6:6) Palve on eraldatus teistest, aga mitte elust. Tuleb astuda korraks kõrvale, et püsida tasakaalus. 

Me elame pingeväljas, kus võitleme tunnustuse eest ja teinekord teiste vastu. Jeesus õpetab palvetama just sellises kontekstis. Ta toob võrdluseks need, kes armastavad avalikke palveteenistusi ja pikki ilukõnesid arvates, et sellega midagi saavutavad. Neil on juba oma palk käes. Palga võib saada kätte ka teistelt inimestelt. Mitte ainult palve kaudu, vaid ka teenimise kaudu. Selle kaudu, kui tubli sa oled, kui hästi räägid, laulad, teiste eest hoolt kannad või mis iganes oskust oma elus rakendad. Kõik need asjad tõmbavad tähelepanu. Võib juhtuda, et tegutsemegi ainult selle nimel. Ja ükskõik kui palju pingutame, ikka ei piisa. Tunnustuseta läheme aga pikkamisi pankrotti. Seepärast räägib Jeesus palve sees ja palvetamist õpetades ka andestusest. Tunnustuse pärast põdevate inimeste suhted kipuvad ju krussi minema. Siis on andestus hädavajalik. 

Teiste inimeste silme ees kipume ikka rohkem või vähem nägu tegema, mängima. Jeesus suunab meid kõigi teiste pilgu alt ainuüksi Jumala silmadele nähtavasse paika. 

Millise palga me sealt saame, mida mujal kätte ei anta? Tunnustuse ning rahulolu sellega, kes sa tõeliselt oled. Palve tuletab meelde ja taaskinnitab identiteeti. “Ma tahan, et sa tuleksid mu tuppa,” kutsub mind vahel me kõige noorem. Tema mängib ja mina vaatan niisama. Talle piisab, et isa pilk on peal. See annab rahu. Sedasama pakub Jumal, kui me temaga üks-ühele aega veedame. 

Me juurdume aina enam sellesse, kes on Jumal ja mida Tema teeb. Teiste ees on meil vajadus olla peategelasena laval. Jumala ees lubame Temal võtta selle koha tagasi. Mõte ulatub kõrgemale, saad pilved ka kätte. Ma seda metafoori siiski kaugemale ei arendaks, läheb liiga hipiks ära. 

Kui meil Jumala tähelepanu ja tunnustus on olemas, siis hakkame aina enam tegutsema lihtsalt armastuse pärast. Me ei pea ootama teiste õlalepatsutust. Me ei pea saama tähelepanu. Ja me talume paremini seda, kui tähelepanu on teistel. 

Möödunud pühapäeval jagasime mokodes lugusid “palvekambritest”. Kus on sinu palvekoht? Üks laps on käinud õhtuti istumas aknalaual, kardina taga peidus. Mõnigi kasutab autot palvetamiseks. Mina olen kasutanud keskendumiseks kella abi, et palveaeg eraldada ja piirata. Kasvõi veerand tundi. Tavaliselt sellest ei piisa, aga ma olen võimeline ka terve päeva mööda saatma nii, et isegi viit minutit ei leia selleks, et keskenduda oma kõige olulisemale suhtele. Siis tuleb see aeg tekitada. 

Distsipliin on oluline selleks, et kujuneks harjumus. Ning harjutamine loob lõpuks loomuliku elustiili. Palvetavad inimesed ei kujuta elu teisiti ette. Asja tuum ei ole aga kohusetunne, vaid kohtumine Jumalaga. 

Milliseks inimeseks me palvetades kujuneme? Kõrgepalgaliseks selle tasu tähenduses, mida Jeesus silmas peab. Inimesteks, kelle mõistmine Jumala armust saab aina rikkalikumaks. Uskuge mind, see hakkab mõjutama neid inimesi, kellega kokku puututakse. Palve vahetu tulemus on see, et me hakkame teistele enda ümber märksa enam tähelepanu pöörama. Palve kaudu vabastab Jumal meid enesekesksusest. 

Jeesus otsis regulaarselt paika, kus ta saaks olla vahelduseks omaette. Mina ei tea, kas tema jõud ja armastus kulusid vahel täiesti ära, aga meil juhtub see üsna kiiresti. Õnneks ei pea palve palgapäeva terve kuu ootama. 

Otsi oma koht üles. Katseta, ole loominguline. Ei ole ainuõiget viisi omaette palvetamiseks. Kui sa palvetad, siis küsi, kelle tunnustust sina oled otsinud Isa tunnustuse asemel. Kuidas on see mõjutanud sinu suhteid ja suhtumist teistesse? Ja vaata siis, kas armastust tuleb juurde… 

– Kaarel Väljamäe