Noore pastorina Allika koguduses sain vahel istuda koos vanade inimestega palvetunnis. Seal käis vahel üks tõredalt armas memm, kel oli ikka kurtmist selle üle, kuidas mõned inimesed palvetavad. “Muudkui anna ja anna, anna ja anna! Kole kuulata kohe.” Vist rääkis iga kord sama juttu. Ta heitis ette, et kristlased ei ole piisavalt tänulikud ja aina tüütavad Jumalat oma nõudmistega. Ja tõepoolest, iga lapsevanem teab, mis tunne on saabuda koju ning mattuda laste küsimuste ja nõudmiste alla. Ärme parem Jumalat niimoodi tüüta. Ootame, kuni ta ise meie poole pöördub. Ehk annab siis ka midagi.
See tundub vaga ja alandlik mõte ning küllap saab iga kristlane kasvada tänulikkuses – meile ongi juba palju antud. Siiski pole ma selle memmega, puhaku ta rahus, tänagi nõus. Sest mulle tundub, et Jeesus ise õpetas kogudust küsima. Püsivalt küsima.
Luuka evangeeliumis (Lk 11:1-13) on lugu sellest, kuidas jüngrid tulevad Jeesuse juurde, et ta neid õpetaks palvetama. Sõna “anna” esineb juhtnöörides mitu korda. Jeesus tutvustab Jumalat Isana, kellel on hea meel anda lastele, mida nad vajavad. Mina olen kogenud, et Jumal kannatab ära ka need palved, mis pole kuigi mõistlikud ning palvetades õpime vajadusi ning tahtmisi eristama. Me saame midagi palvetades, me leiame midagi Jumalat otsides ning palvetades ustele koputades avaneb meie jaoks uusi võimalusi. Me liigume edasi koos Jumalaga. Muuseas, see memmeke asus ise ka palvetades üht-teist küsima. Ju võttis Vaim asja üle, kui ta palve kallale asus.
Me räägime sageli palvevastustest ja need on tihti julgustavad lood Jumala headusest, mida kogeme. Selles tähenduses peetakse vastuseks seda, et inimene on saanud, mida süda igatses. Justkui meie tahtmine oleks sündinud. Kui me jääme suhtes Jumalaga sellele tasandile, siis varem või hiljem pettume. Võib tunduda, et Jumal ei vasta, ei räägi enam meile midagi, ei soovi meile head, ei armasta meid…
Samas võiks olla meeles, et palve ise on juba vastus. See, et sa võid pöörduda Jumala pole isiklikult ja öelda talle: Isa. Kõige suurem vastus on juba käes, sest palvetav inimene on Jumala käes. See on midagi, mida Jumal tahab meile õpetada. Heebrea kirjas on öeldud, et Jumal annab palga neile, kes teda otsivad. Otsivad Jumalat, mitte vastuseid. Jumalaga edasi liikudes avastame, et suudame elada rahus ühes oma küsimustega. Aga see võtab aega.
Ma usun, et Jumal ootab kogu aeg, et me palvetaks. Et me räägiks oma vajadustest. Ma usun ka seda ka, et Jumal tahab meile palvetamist õpetada. Kui sa ei ole varem palvetanud sõnadega: Õpeta mind paluma, siis on nüüd hea aeg seda teha. See ei maksa midagi. Selle kooliga võid alustada mis tahes kohas ja mis tahes ajal. Ja sul on parim õpetaja. “Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!” (Lk 11:13) Kõik teadmised ja oskused tulevad samm sammult Isa käest.
Palvetamine on nii lihtne, et seda oskab iga inimene. Olen kohanud inimesi, kes väidavad, et ei usu Jumalat ning vestluse käigus avastavad, et on mingil moel tegelikult palvetanud. Lapsedki saavad palvetamisega väga kenasti hakkama ning tegelikult Jeesus õpetabki palvetama lapse tasandilt. Samas ei saa keegi öelda, et tal ei ole palve kohta midagi uut õppida ja avastada. Huvitav, et jüngrid tulevad oma küsimusega lagedale siis, kui on lähedalt juba päris palju näinud seda, kuidas Jumala vägi Jeesuse kaudu toimib. Vähe sellest, nad on ise seda teistele edasi toimetanud. Ometi saab neile selgeks, et midagi on veel. Et palves saab liikuda sügavamale.
Me ei leia evangeeliumidest, et Jeesus õpetaks otseselt jutlustama. Ta saadab õpilased kuulutama küll üsna lihtsa sõnumiga sellest, et Jumala riik on lähedal. Ei täpsusta, kuidas sellest inimestele rääkima peaks. Jüngrid olid muidugi Jeesuse mõtteid neil teemadel kuulnud ning ilmselt kasutasid neid “konspekte”. Ja võib-olla siis imestasid, et Jumala riigi sõnum ka nende kaudu mõjus. Ehk see panigi küsima, kuidas peaks palvetama.
Mina usun sellesse, et õppides rääkima Jumalaga mõistame aina paremini rääkida ka teiste inimestega. Palvetav kogudus on armastuses kasvav kogudus.
– Kaarel Väljamäe
Mosaiik kogudus 