Minagi kõndisin täna varahommikul igati isamaalises meeleolus Pika Hermanni poole. Igal ristmikul lisandus seltskond inimesi väikse mitteametliku rongkäiguga, mis Toompuiesteele lähenedes meenutas kangesti juba laulupidu. Noored lapsevanemad vedasid kelkudel uniseid põnne mööda lumist tänavat. Teeäärsete majade omanikud olid ukseesise puhtaks rookinud ning lipu juba heisanud. Pühalikust austusest oma riigi vastu oli lipuheiskamine täna ilmselt väga paljude jaoks esimene tegevus, millega hommikut alustada. Nii mõnigi pesi enne suurt päeva lipu puhtaks isegi.

Toompea nõlvad olid rahvamassidest täitumas ning keset tihedat saginat sai kell 7.33. Hümni saatel heisati Pika Hermanni tornis uhke sinimustvalge lipp. Mõtlesin endamisi, millise hingevärinaga vaatasid eestlased seda lippu 100 aastat tagasi. Sel õhkõrnal momendil, kui üks võõrvõim oli lahkunud ja teine polnud veel jõudnud. Kui habras, aga tähenduslik oli sel silmapilgul vabadust maitsta.

Vaprad visionäärid

Ajalootunnis õpetatakse, et Eesti riik sai alguse 24. veebruaril 1918, kuid kui süveneda ajaloosse ja lugeda kas või 19. sajandi elust siinmail, tuleb välja, et eestlus ja Eesti olid olemas ammu enne seda tähistamisväärset kuupäeva. Mari Raamot, Eesti naiskodukaitse asutaja, meenutab oma memuaarides eesti haritlaskonna kogunemisi Peterburis 1880ndatel – ajal, mil Eesti riiki ja identiteeti alles loodi. “Meie olengud lõppesid alati mõne eesti isamaalauluga. Olime suured rahvuslased ja hoidsime kokku olgu rõõmuhetkeil või ka hädaajal. Omavahelisi nääklemisi ju juhtus ka vahel, kuid mitte väga raskeid, väiklasi ega inetuid.” (Raamot 2010: 55)

Igasugune inimkooslus saab tegelikult alguse tükk aega enne selle ametlikku vormistamist. Iga MTÜ, koori või koguduse loomisele eelneb ikkagi pikk-pikk rida inimkontakte, mõttevahetusi, julgeid otsuseid. Kaks aastat tagasi otsisime ühe sõpruskonnaga visiooni, ühist kandepinda Mosaiik kogudusele, mille nime siis veel polnud, ja 140 aastat tagasi otsiti samamoodi elutubades laua ümber istudes ühist visiooni rahvusriigile. Eestile, mida siis veel justkui polnud. Aga oli julge usk ja suur lootus.

Riigi ja koguduse loomise otsingud ja igatsused on minu silmis osutunud palju sarnasemaks kui arvaks. Inimene vajab kohta, kuhu kuuluda. Teadmist ja tunnetust, et ma olen oluline ja mind on vaja. Ja selle taustal muidugi kindlust, et olen hoitud ja ei pea oma elu pärast kartma. Maslow’ vajaduste hierarhias on turvatunne, armastus ja kuuluvustunne kohe füsioloogiliste vajaduste järel järgmised, mida inimene otsib.

Riik on nii tugev kui tugevad on pere- ja kogukonnad. See sai mulle kõnekaks just eelmisel nädalal, kui ühtäkki hakkasid mu korteriust väljaspoolt peksma võõrad välismaa mehed, kes karjudes käskisid, et ma nad sisse laseks. Värisesin teisel pool ust ja teadsin, et juhul, kui need mehed sisse pääsevad, ei suuda mina, noor õrn naisterahvas, nendega võidelda. Šokiseisundis töötab aju küllalt ettearvamatult, aga täispööretel. Haarasin telefoni ja helistasin esmajoones ühele kogudusekaaslasele. Kutsusin appi mehe, kellel on suur süda ja kiire auto ning teadsin, et ta julgeks mind kaitsma tulla küll. Ta ei jätnud mind hätta ja tuligi kohale. Märatsejad olid selleks ajaks plehku pannud, aga tema käis taskulambiga isegi kõik pimedad keldrisopid läbi. Julgustas mind ja palvetas minu ja mu kodu turvalisuse pärast, “sest Jumal on lõpuks kõige parem turvasüsteem” nagu ta ütles.

Olen tõeliselt rõõmus selle üle, et meil on Mokos omad päris superkangelased. Kui selliseid imetlusväärseid mehi leiduks rohkem, oleks politseil oluliselt vähem väljakutseid. Üksildased ja nõrgad ei peaks oma muredega üle kurnama riiklikke süsteeme. Meil oleks  palju vähem baarides kaklejaid, eluheidikuid ja narkomaane, kui keegi näitaks nendele inimestele aegsasti head eeskuju, kuidas elus sihte ja väärtusi seada ning oma suhteid hoida.

Kust leida elu ehedust?

Poola näitekirjanik Sławomir Mrożek uskus ja väitis, et iga inimene on loodud oma perekonna rüppe, oma kodumaale. Mrożek jõudis elada mitmel pool maailmas: Poolas, Itaalias, Prantsusmaal, Mehhikos, Ameerika Ühendriikides ja Saksamaal ning oma loominguski süübis ta emigreerumisega seotud teemadele. Tema silmad nägid ära infoühiskonna, kus päeva lõpuks iga inimene külvatakse üle informatsiooniga kõikvõimalikest maailma nurkadest. Ja ometi ei uskunud ta, et globaliseerumine ilma kogukonnastumiseta saab toimida. Ma olen temaga nõus, sest näen ajakirjanikuna, kui kunstlik hetkeolukord on. Me ei jaksa pooltki vastuvõetavast infost läbi seedida. Me ei suuda kaasa tunda neile, kes tsunami tõttu jälle oma kodu kaotasid või terrorirünnakus oma lähedastest ilma jäid. Niisamuti ei suuda me suurelt ja sügavalt rõõmustada mõne kuulsuse lapseootuse või võõra sportlase suure võidu üle.

Selleks, et inimene saaks tõeliselt ja sügavuti tunda rõõmu ja kurbust, ilu ja valu, on vaja oma turvalist keskkonda. Väiksemat arvu inimesi, kes süvenevad ja mõistavad. Kes panevad tähele, jätavad meelde ning elavad kaasa. Kogudus ja rahvusriik on mõlemad sellised inimesi liitvad ja elu ehedust suurendavad kooslused. Öeldakse küll, et eestlased on kirikust võõrdunud, aga vaatasin oma kaasmaalasi seal Pika Hermanni juures ja mõtlesin, et see on ju täpselt nagu jumalateenistus: inimesed ohverdavad oma laisa hommiku mugavuse ja tulevad kokku. On inspireeriv ja paremale elule õhutav sõnaosa. Rahva mõtted ja südamed on suunatud endast kõrgemale ja suuremale ning nad ülistavad seda ühislauludega.

Ohvrimeelsus annab elu

Tõtt-öelda ei jäta Eesti inimene kirikusse tulemata sellepärast, et seal toimuks midagi eluvõõrast. Jumalateenistuse vorm talle täitsa sobib nagu tõestas tänane lipuheiskaminegi. Ta jätab tulemata hoopis sellepärast, et ei ole nõus ennast loovutama millegi endast suurema nimel. No mitte rohkem kui kord aastas. See on teema, kus eestlase (tegelikult mistahes Lääne inimese) jutt ja teod lähevad kõige valusamalt lahku. “Perekond on minu jaoks kõige tähtsam,” ütleb tüüpiline eestlane, adumata, et koos sellega tuleb väga tihti jätta sinnapaika äärmiselt populaarne “oma õnne tagaajamine”. Kui perekond on tähtis, tuleb sellesse pühalikult panustada ka nendel hetkedel, kui tunded suure jõuga selle juurest ära tõmbavad.

Me elame ajas, kus kõik, isegi lähisuhted, ehitatakse ennekõike eneseteostusele. Ent see ei sobi vundamendiks. Enesekesksusest kannatavad nii riik kui kirik, sest nende kahe jätkusuutlikkuseks on vaja ohvrimeelseid inimesi. Ohvitser ja vaimulik Einar Laigna vastandab kaht inimtüüpi: ühed inimesed on nõus ennast ohverdama kõrgemate väärtuste nimel ning teised on n-ö “nahahoidjad”, kes ennekõike muretsevad oma elu või ühiskondliku positsiooni pärast (Laigna, Altnurme 2016: 229).

Mida lähemale jõuame heaoluühiskonnale, seda kergem ja soositum on “nahahoidmine” ja isikliku õnne tagaajamine. Paradokssaalselt kujutab see meie rahvusele kõige suuremat ohtu. Laigna seletab: “Rahvusele on otsesest füüsilisest ohust salakavalam vaikne degenereerumine. Sõda või looduskatastroof, mis purustavad ja hävitavad otseselt inimelusid, kuid jätavad puutumata elu vaimsed alused, ei hävita rahvust lootusetult. Pärast sõda kosutakse kiiresti ja elu taastub, sest tema põhialused on terved. Juba vanad hiina sõjateoreetikud teadsid, et otsesest sõjalisest agressioonist palju efektiivsem on hävitada vaenulikku riiki rahuga, hävitades tema vaimsed ja moraalsed eksistentsi alused.” (Laigna, Altnurme 2016: 229).

Entroopia kehtib igal pool: kui tuba ei korista, muutub see ainult tolmusemaks. Kui majas keegi sees ei toimeta, hakkab see tasapisi lagunema. Laisalt diivanil lösutada ja arvustada on väga kerge, aga kurjast sõnast ja vingumisest ei parane miski. Kes tahab elada, peab olema valmis midagigi ohverdama.

“Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel,” kõlas meie iseseisvusmanifestis. Inimlikult ei pruugi see lootus alati püsida. Kõik hommikud pole nii muinasjutulised ja rõõmsad nagu tänane, suurte lumehelbete vahus peetud pidupäev. Kuid üleloomulikult hea uudis on see, et kui meie inimlik armastus ja lootus saavad otsa – isegi kui meie turvavõrgud purunevad – saame pöörata oma pilgud Jumalale. “Kes tema poole vaatavad, säravad rõõmust ja nende palgeile ei tule kunagi häbi,” lubab pühakiri (Psalm 34: 6) Ja Jumal ise tõotab: “Mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.” (Jeremija 29: 11)

Hoia, Jumal, Eestit!

Hele-Maria

 

PS. Tule tähista Mosaiik kogudusega Eesti Vabariigi sünnipäeva homme, 25. veebruaril kell 12 Eesti Arhitektuurikeskuses (Põhja pst 27a, Tallinn). Nagu öeldud, on jumalateenistus üsna sarnane lipuheiskamise tseremooniaga, nii et midagi kartma ei pea. 😉

 

Hoia, Jumal, Eestit
Aleksander Leopold Raudkepp

Hoia, Jumal, Eestit,
meie kodumaad.
Kaitse teda kallist,
meie armsamat.
Rahu, töö ja kainus
olgu Eesti kroon,
Vennaarmu suurus
tema võimu troon.

Õnnista me rahvast,
saada kosumist.
Puhasta meid kurjast,
anna kasvamist.
Aita võita vaevad,
vägev kaitseja.
Jõudu andku taevad
Sulle, kodumaa.

Kasutatud kirjandus:

  • Laigna, Einar; Altnurme, Lea 2016. Asenduskristlus kui missioloogiline võimalus. Kuhu lähed, Maarjamaa. Quo vadis terra mariana. Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu. Lk 224-232.
  • “Manifest kõigile Eestimaa rahwastele”
    http://www.estonica.org/et/Iseseisvusmanifest/#
  • Raamot, Mari 2010. Minu mälestused I-II. Tallinn: Eesti Päevalehe AS.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s