Matkamine on minu (Martti) ja mitmete mu sõprade lemmiktegevus. Kui mul ei ole mingil põhjusel olnud võimalust nendega ühineda, siis klõpsin hiljem pisut kadeda pilguga nende pilte jõe ületamisest ja õhtustest lõkke ees sokkide kuivatamisest ning kõigest muust sellisest. Tuletan korraks meelde põhjuseid, miks minemata jäi. Enamasti on see seotud kas töö, kodu või lastega. Mitte, et siis oma kompromisse kahetseks – ei, seda mitte.  

Matkal olles on kõige nauditavam minu meelest see, kui astud rajalt veidi kõrvale. See tunne, kuidas matkasaabas vajub metsiku sambla sisse. Läbivettinuna ületada roostikus kobraste tekitatud üleujutusi, ise vööni vees. Selle kõige juures on jälle hea siiski õhtuks plaanitud kohta kohale jõuda nii, et mäletad olnut kui seiklust, mitte kui piina ja kannatust. Selleks, et õhtuks plaanitud kohas olla, tuleb aeg-ajalt seisatada ja vaadata kaardilt tuldud teed ning teha plaane edaspidiseks. Seisatades hindad ümbruskonda, olusid ja võimeid. Ka kõige nõrgemate teeliste võimeid.

Veidi üle kuu aega tagasi tulin tööasjus Tartust, kui teel kodu poole sain õelt sõnumi, et vanaema on lõpetanud maise teekonna. Me polnud tema eluajal kuigi lähedased, kuid vaatamata sellele seisatasin iseenda hetkeks. Hoolimata sellest, et auto sõitis edasi. Mõtlesin vanaema elule tagasi. Tema elu peamisteks märksõnadeks olid töö, edukus, sõbrad, sugulased. Vist nii nagu paljudel meist.

Auto veeres kodulinnani, kus võtsin lasteaiast lapse, käisin poes, vastasin töömeilidele, askeldasin ehitustegevustega ja vajusin väsinuna voodisse. Soovisin oma beebiootel naisele, kes juba magas, head ööd.

Elu veeres edasi. Veereb senini. Mulle ongi hakanud tunduma, et olen oma eluteel kõndinud mööda seda turvalist matkateed. Ma isegi tean, et kaart juhatab mind sihile, kuid pole tihanud astuda kõrvale. Selleks, et mitte metsikusse tihnikusse astuda, olen leidnud ettekäändeid kõikide muude tegevuste näol. Mul pole isegi olnud mõjuvat põhjust korraks seisatada ja vaadata ümberringi ning uusi sihte seada, kuna pole “metsa kiirteelt” välja astunudki.

On uskumatu, kui kiiresti inimene suudab end millegagi harjutada ja seeläbi sellega tuttav- mugavalt libistada. Matkates olen märganud, et ümbruse vaatamise asemel kipub olema pilk suunatud eeskõndija saabastele. Eriti siis, kui päeva lõpus trambid tuimalt ja trotsid mõningast väsimust.

Jeesus ütleb: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, aga kaotaks iseenese või teeks enesele kahju?” (Lk 9: 23-25)

Tulime kolleegiga tööreisilt ja lennukis vestluste käigus jäi meelde kaks küsimust.

  1. Mis mõte kogu sellel inimesel ja tema elul on?
  2. Milleks saadakse lapsi?

Neile mõlemale ongi kohe hoobilt raske vastata. Ei tahaks ju sellistele küsimustele midagi lamedat ja üldist öelda. Meil oli tõsine arutelu ja esitasin oma nägemust nagu oskasin. Mõlemale vastus on aga selle matkarajalt kõrvale astumisega seotud.

Ma väga loodan, et seisatad aeg-ajalt oma elus ja vaatad tehtule-elatule tagasi. Selleks ei pea keegi inimene surema või miskit traagilist juhtuma. See retrospektiiv ei tohiks tuua su ellu masendust, vaid pigem äratundmise ja rõõmu, et kuniks hingad, on võimalus kogu maailma muuta. Igal päeval oma rist, aga igale päevale piisab oma vaevast (Mt 6.34).

Martti Paju

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s