Meil on on üks igavene häda surmaga. “Meditsiini piiritutesse võimalustesse uskuv ühiskond peab arstide sõnul mõistma, et igavesti ei ela keegi”, algas ühe uudistesaate reportaaž. Samas on ühiskonnas igatsus, et keegi annaks mingit lootust, mis võimaldaks surmale siiski vastu hakata. Sellest saab aru lugedes Postimehest Mihkel Kunnuse kirjutisi: “Kristlus on tõesti surnud, sest surmajärgsusele ei apelleeri isegi meie paraadkatoliiklased ja esindusluterlased, kes hindavad murelikul pilgul ilmaliku meditsiini võimekust paduilmalikega õlg õla kõrval.” (Postimees, 27.03.2020) Ilmselt ei leidnud Kunnus kiriku poolt vastust, sest peale pühadeaega kommenteerib ta uuesti: “Kirikute sulgemine haiglate ülekoormamise hirmus on nii kokkuvõtlik kujund ilmalikkuse seljavõidust surmajärgsusele orienteeritud kiriku üle, et sellele osutamine lihavõtete ajal võib mõjuda taktitunagi. Usk surmajärgsesse eksistentsi – saati meelitavasse! – on nii võõras, et sellele ei söanda apelleerida isegi kohalik vaimulikkond.” Milline võiks siis olla kaasajastatud vastus pühadevormelile «Kristus on üles tõusnud!»? «Ah, on ta jee!» (Postimees, 14.04.2020) Taevalik osa kristlusest on hääbunud, jäänud on vaid maine, ilmalik. Ning selles usus on mõistlik mitte teha eestpalveid, vaid pigem annetada raha Toidupangale, järeldab Kunnus.
Siin on päris mitmeid asju, mille üle arutleda. Kas kristlus on surnud, või vähemasti mõni osa sellest? Mida tähendab kristluses surmajärgsus, millele kirik apelleerima peaks ja mis vormis see võiks toimuda? Joonealuse küsimusena oleks huvitav seegi, kes on need paraadkatoliiklased ja esindusluterlased. Näidake nimekirja! Omalt poolt pakuksin välja esindusluterlase Toomas Pauli, kelle Vikerraadio hommikupalvused eriolukorra alguses ainult surma teemat käsitlesidki. Tasub üle kuulata.
Kirik on tühi, järelikult on usk surmajärgsesse eksistentsi otsa saanud ning kristlus surnud. Tähelepanuväärne on, et Kunnus ei kuuluta surnuks Jumalat. Vist. Kui ta mõtiskleb, milline võiks olla kaasaegne pühadevormel, siis oma varianti välja pakkudes ei jaga Kunnus ilmselt mitte isiklikku usutunnistust, vaid seda, kuidas talle paistab laiemalt ühiskonna ja eriti kiriku seisund ja seisukoht. Ja minu arvates tuleks sellist hüüatust tõsiselt võtta. Mulle tundub, et Kunnus teeb kirikule väljakutse kuulutada kõlavamalt ja selgemalt evangeeliumi!
Kunnuse mõttekäik avaneb märkusega, et tegu on kultuuriloolise osundusega ning just sellena tasub seda esmalt võtta. Kõige lihtlabasemalt öeldes on kultuur inimtegevus kõige üldisemas mõttes. Kultuur on kõik see, mida inimene teeb talle antud võimalustega. Tavaliselt käivad kristlased, eriti pühadeajal, kirikus jumalateenistusel – see on kultuuri osa. Nüüd on aga kultuur korraga muutunud, vähemalt mõneks ajaks. Muuseas, on kogudusi, kes ei kogune üldse kirikuhoonetes. Ei teinud seda enne ega tee seda ka peale eriolukorra lõppemist. Ilmselt on näiteks kodus kogunevatel osaduskondadel olnud lihtsam kohaneda. Pakun, et kirikud võivad hoopis rahvarohkemad olla, kui olukord “normaliseerub”, sest reaalsest kontaktist tuntakse puudust. Me ei ole ilmselt silmitsi püsiva radikaalse muutusega kultuuris, pigem kohendustega. Mina isiklikult ekraanikoguduse vormi väga ei hinda, virtuaalsed kogunemised mulle ei istu, väga ootan kohtumisi ja kallistusi ning seda, et saan päriselt ulatada ning vastu võtta leiba ja veini. Aga seda ootust pole raske välja kanda selgelt tunnetades, et vaimseid sidemeid ei katkesta karantiin ega pea kinni suletud uksed.
Kristlus ei ole ju pelgalt kirikuskäimine, vaid midagi palju enamat. Kogudused tegutsevad edasi, levitavad sõnumit, teenivad võimaluste piires inimeste hinge, vaimu ja ihu ka. Avastatakse uusi vahendeid ning võimalusi. Kuulutatakse evangeeliumi ja ristitakse inimesi. Mosaiik Kogudus ristis ka eriolukorra ajal ühe inimese. Ja ikka usu pärast ja muuhulgas lootuses, et miski on ootamas sealpool surma. Või pigem keegi…
Täna toimuvat on nimetatud ka paanikapandeemiaks. “Me elame ajastul, mil kriise ei põhjusta ainult katastroofid, vaid rohkem kui kunagi varem see, kuidas me neid mõistame ja nendest räägime. Küsimus ei ole enam ainult ohus. Küsimus on ka hirmus.” Nii kirjutab Eero Epner Levila artiklis, mis käsitleb kriisiaja kommunikatsiooni. “Meditsiin on saanud inimõiguseks ning me eeldame, et kõik minu tervisemured lahendab riik,” ütleb Tarmo Jüristo samas. Suurim tervisemure on surelikkus ja keegi võiks lahendada ka selle, kuid siin riik ei aita. Surmahirmu vastu pole riigil mingit leevendust. Ja ei peagi olema. Üks elutervemaid nähtusi on see, kui inimene tajub oma surelikkust ning mõtleb selle teema enda jaoks läbi, tegeleb sellega. Must huumor on hea näide sellest, kuidas surma teemat ei väldita. Kuid nii nagu tahame turvatunnet, mis kõiki ohte tasandab, tahame vaigistada ka mõtet surmast.
Võimalik, et see on moodsa hoolekanderiigi üks tagajärgedest. Kõik peab olema hästi. Midagi halba ei tohi juhtuda. Teravad nurgad katame pehme polstriga, pahad asjad paneme peitu, et nad meid kätte ei saaks. Surmgi peab peidus olema, ehk ei saa meid siis kätte? Romaanikirjanik Karl Ove Knausgård arutleb selle üle nõnda: “On vähe asju, mis ärataksid meis suuremat kõhedust, kui näha inimest, kes on püütud surnute maailma, vähemalt kui otsustada jõupingutuste põhjal, mida teeme surnukehade silma alt ära koristamiseks.” (Minu võitlus: Surm perekonnas). Järgneb lustakas arutlus selle üle, et võiks ju vabalt jätta inimese kinoseansi lõpuni ja kauemaks istuma, kui ta filmi vaatamise ajal on surmaunne vajunud. Lisaks võiks surnuid sõidutada tavalise taksoga ja külmal ajal võiks kadunukesed rahulikult jätta tänavale, parkidesse ja mujale lebama ega peaks üldse kiirustama nende äraveoga… Lausa irooniline, et koroona levik tõi sellise düstoopilise pildi mõnel pool reaalsusse. Aga kirjaniku arutlus puudutab muud. Surnute peitupanemine ning väärikas matmine on normaalne, aga peitu pugemine selle teema eest on naljakas. Pääsu ju ei ole.
Mis meist siis saab, kui surm meid kinni nabib? Äkki ei saagi enam midagi? Tuli kustub ning sealpool on olematus? Püüd seda mõistusega haarata ajab juhtme üsna krussi, ei mahu pähe. Ootab meid hadeslik varjuderiik, milles valitseb kurb hämarolu? Kahetsus olnust ning kurbus sellest, et tagasi ei pääse… Minu tähelepanu köitis ühe koroonahaige jutustus, kuidas tal oli nii kohutavalt halb ja õudne olla, et palus esivanemaid appi. Mingit usku ja lootust see palve ju kirjeldab. Me igaüks usume midagi, häda sunnil tuleb see ilmselt esile. Küsimus on, millega ja kuidas me seda põhjendame. Kas esivanem on end ilmutanud, et tema poole pöörduda tasub? Kas unenäos või lihast-luust ja käegakatsutavana? Tänapäeval on moodne öelda lahkunu kohta, et ta on nüüd paremas kohas (sotsiaalmeedia kubiseb sellistest järelhüüetest eriti siis, kui keegi on traagiliselt hukkunud). Huvitav, kus on see parem koht ja mille alusel võetakse seda uskuda ja teistelegi justkui lubada? On see parem koht nüüd leitud läbi hinge vabanemise siinse keha kammitsaist ning leidub üks pehme platonistlik pilveke, kus viimselt vabana kõiksuse üle mõelda, viibida õndsas ideede ilmas?
Kõige nähtavam elusolek peale surma paistab väljenduvat selles, et sotsiaalmeedia konto säilib ning mitmed sinu “sõbrad” postitavad seinale aastaid hiljemgi õnnitlusi, aga sina ei saa “sealt kusagilt” enam laiki panna. Igal juhul tundub, et surm on ühe-otsa-pilet, sealt tagasi ei tulda. Või tullakse?
Kunnus tsiteerib oma kommentaaris täiesti asjakohaselt Piiblit: «Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühi on ka teie usk.» (1.Kr 15:14) See on võtmeküsimus, sest kirjeldatu on ristiusu keskne sündmus. Kui Jeesus on surnuist üles tõusnud, siis ei ole miski enam endine – keegi läks ära ja tuli tagasi! Ülestõusmise lood, mida algkoguduse päevist alates tänaseni on jutustatud, ei ole lihtsalt lood, vaid tõsielusündmustel põhinevad lood. Kristlase jaoks ei ole ülestõusmine lihtsalt hingeline elamus või pisut vaimu elavdav, kuid ebamäärane tunne, et Kristus elab meie südames edasi. Ülestõusmine on fakt, asitõendid on uskliku jaoks täiesti piisavad. Ülestõusmine on lihast-luust ja veel millestki enamast. Mainitud kiri on saadetud ainult paarkümmend aastat peale seda, kui leidis aset Jeesuse ristilöömine ning ülestõusmine. Juba siis oli vaja meelde tuletada loo reaalsust (sellel vajadusel on omad korintlasi puudutavad põhjused, millel siin pole mõtet peatuda). Kirja autor argumenteerib, et Jeesus näitas end oma esimestele jüngritele ning ühel hetkel ka enam kui viiesajale mehele, kellest kirjutamise hetkel olid paljud veel elus. Nende käest oleks saanud hea tahtmise korral küsima minna. Ja meeldetuletus selles kirjas pole ainus. Evangeeliumides jutustatud lood on eripalgelised ja pinget loovad. Kas tõesti tõusis Jeesus üles? – see on kriitilise tähtsusega küsimus. Seda käsitletakse väga eluliselt kõigis Jeesuse elu jutustustes, mis on väärikad ajaloolised dokumendid. Ka meie jaoks on täna üks põhilisi küsimusi, kas saame 1.sajandi pealtnägijate tunnistusi usaldada. Tõesõna, see on asi, millel peaks iga inimene üsna põhjalikult kasvõi korra elus peatuma. Me ei peaks leppima ebamääraste uskumustega “parematest kohtadest”, kui on alust jõuda veendumusele, et lootuse saab rajada millelegi märksa konkreetsemale.
Tihti näeme, et levitatakse müügi eesmärgil üht või teist narratiivi, olgu siis tegemist mõne imerohu või poliitiliste lubadustega (ega neil vahel palju vahet polegi). Võiks ju pidada igavest elu, mis meid ühel päeval ootab, ka lihtsalt esimeste kristlaste müügiartikliks. See ei tundu aga tõenäoline. Üldiselt ei taheta müüa ega osteta lugu, kui selle uskumine elu väga kibedaks teeb (isegi, kui lubatakse taevast preemiat!). Ja seda kibedust kristlased kogesid omajagu. See lugu ei teinud nende elu põrmugi lihtsaks, pigem vastupidi. Omakasu peal väljas olev inimene on pigem alalhoidlik. Nende elukogemuses oli aga Jeesuse surnuist tõusmine sedavõrd võimas sündmus, et võitis igasuguse alalhoidlikkuse. See pani julgelt elama, sest valitses veendumus, et surm on võidetud. Kristlane usub, et temaga juhtub seesama, mis toimus Jeesusega. Surm ei ole lõpp, ees seisab ülestõusmine.
Kuidas sellele sündmusele täna apelleerida, kuidas selle tähendust ellu rakendada, see on tõepoolest väga oluline küsimus. Lapsepõlves oli mulle asi selge. Jeesus tõusis üles ja läks taevasse. Kui ma seda usun, siis saan mina ka taevasse. Lihtne. Siin on õige ainult pool rehkendust ning juba lapsena ei olnud ma sellega rahul. Võimalik, et kõrgusekartuse tõttu, taevasse minek tundus kõhe. Kuid rahulolematuseks on põhjust enam. Kui elu enne surma piirdub taevase preemia ootusega, siis tähendab see, et elu on ajutine nähe, mis tuleb kuidagi üle elada. Passiivsevõitu värk. Teine pool rehkendusest on mõistmises, mida Piibel peab silmas taevariigi all. See ei ole kusagil pilve peal asuv muinasjutuline ning nähtamatu olek, kuhu peale surma pääsetakse. Taevariik on Jumala reaalsus, mis murrab sisse meie ellu juba täna. Jeesuse ülestõusmine oli otsustav sündmus, mis juhatas sisse Jumala riigi maa peal. Nii et tuleb täpsustada: kirik ei ole surmajärgsusele, vaid Kristuse tagasitulekule orienteeritud.
Selles valguses on täiesti kohane olla vaimulikel ilmalike meedikutega õlg õlg kõrval ning kaasa elada ühiskonnas toimuvale. Ning püsida solidaarselt ka kodus, kui vaja. Jeesus, muuseas, on ses mõttes lausa paduilmalik oma teenimises, et tema tegevuse tulemused olid üsnagi käegakatsutavad ja siinilmsed. Tema tegevus mõjutab inimese kogu olemust – nii hinge, ihu kui vaimu. Kristlus haarab terviku järele. Kristlik teenimine osutab sellele, et Jumala riik on juba täna meie seas erinevates avaldusmivormides (ta ei ole kuidagi piiratud kirikuhoonete ning institutsioonidega) ning ühel päeval on täienisti kohal. Meil on põhjust sellele loota just nimelt seetõttu, et Jeesus on ülestõusnud. Seda jõudu enam tagasi ei pööra. Seda sündmust tähistab kirik igal pühapäeval selleks, et oleks jõudu teenida evangeeliumiga ühiskonda ja kogu loodut. Kristlus hõlmab nii erinevaid eestpalveid kui ülekandeid Toidupangale. Kristlikus vaates ei ole kuidagi võimalik neid kaht vastandada.
See, mis leidis aset Jeesusega, leiab aset kogu looduga – see on kristlik proklamatsioon ehk kuulutus, millele apelleerida. Võimalik, et selle veendumuse kultuuriks ehk millekski käega katsutavaks ja vaadeldavaks elamises kukubki kirik üsna sageli läbi. Meie koguduste praktiline kultuur ei anna teinekord piisavat pilti kõigist mõõtmetest, mida meie usk teoreetilisest eeldab. Ja tegeleb teisalt üleliigse või kahjulikuga. Teatud mõttes mingid kristluse kui inimeste loodud kultuuri osad surevadki välja. See on tegelikult hea uudis. Seda nimetatakse kirikus meeleparanduseks. “Kui Kristus, teie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie koos temaga avalikuks kirkuses. Surmake nüüd need liikmed, mis on maa peal: hoorus, rüvedus, kirg, kuri himu ja ahnus, mis on ebajumalateenistus. Nende pärast tuleb Jumala viha [sõnakuulmatute laste peale].” (Kolossa 3:4-6)
Kiriku sees või vähemasti kiriku sildi all tehakse ju igasuguseid totrusi. Usukuulutuse nime all tehakse mõnel pool labast äri (siin viitan pigem USA kontekstile, aga need tegelased mõjutavad meidki). Kombetalitused ning tegelik elu kasvavad lahku. Tehakse kompromisse ning Jumala riigi väärtuste asemel lähtutakse madalamatest väärtustest. On hädavajalik, et kõik kirikud ja kogudused puhastuksid vastavalt sellele, millesse väidetakse end uskuvat. Sest tõe kriteerium on praktika ning Tõesse (ehk Kristusesse) uskumise kriteerium on valmisolek teda tõeliselt järgida.
Kas oleks võinud näidata kodanikuallumatust eriolukorrale ning täita pühade ajal kirikud? Kujutan ette, kui kiirelt oleks tulnud süüdistused usuhulluses, selles, kuidas mingid sektandid seavad ohtu kogu ühiskonna, sest on valmis nakatama viirusega teisi, sest “meie ei karda”.
Kui teha etteheiteid kirikule, siis tõepoolest – mõõudakt riskijulgust võiks meil rohkem olla. Jeesuse eeskuju ning tema surm ja ülestõusmine on väärt, et seda tähistada ning selles veendumuses riskijulgelt elada! See tähendab ka teatud eluviiside ümber hindamist ja muutust. Huvitav, et kui mõnele tundub kirikut väljastpoolt vaadates, et usk surmajärgsusesse on surnud, siis seestpoolt on vahel mulle paistnud, et peale selle palju muud polegi. “Taevapilet” on taskus, hoiaks madalat profiili, hoiaks end kurja maailma eest peidus, kuni Jumal järgi tuleb. Lihtne. Ja võib-olla ei räägi ma nüüd mitte kirikust, vaid hoopis iseendast… Kui midagi kristlaskonnale ette heita, siis teoloogiaid, mis vähendavad Jumala meile mugavastesse nurkadesse. Nii on ka usupraktikad vastavalt sellele tagasihoidlikud. Õnneks Jumal ei püsi meie nurkades.
Võimalik, et üks eriolukorra kasutegureid on, et sellest väljudes näeme suuremat valmisolekut elada elusamalt, mis tähendab ohvrimeelsust armastada ning ka julgust surra. Täna paljud surevadki, erinevatesse haigustesse. Nimekiri ulatub meeleheitest alates ihuhäda eri vormideni. Paljudel puudub võimalus kodus püsida, kas üleüldse või turvaliselt. Kuid paljud (need, kes saavad lugeda ja kirjutada artikleid) veedavad päevi nagu ebamugava vati sees. Miski protestib meis liigse turvalisuse vastu, sest Jumal on meid suure hoolega loonud elama just parasjagu hooletult, julgelt. Elada vapralt tähendab leppida teadmisega, et aeg on piiratud ning haigused saavad meid vahel kätte, et kannatus on loomulik osa elust ning et suremine on julgustükk, mis tuleb eranditult kõigil läbi teha. Niisiis on kõige mõistlikum juba täna oma asjad selles mõttes korda teha, läbi mõelda, häid ning õigeid valikuid langetada. Julgus elada ja surra tuleb parimal viisil esile, kui meil on kellegi peale loota nii siin kui peale siit lahkumist.
Mu kuueaastane laps hiilib vahel uneajal oma toast välja ning potsatab elutoa diivanile. Ilmub kuidagi iseenesest mõistetavalt külje alla ja poeb pessa. Kord küsisin temalt, kust sina siis tulid (pidades silmas tema ülemiselt korruselt saabumist)? Ta vastas: “Jumala juurest”. Ta on suhteliselt kaval, aga ma ei usu, et ta pakkus mulle konksuna teoloogilist vestlust aimates, et nii võiks jätkuda juttu kauemaks. Ta vist mõtleski nii vastata, oli mõtetes juurte juures. Tähtis pole tulek ülemiselt korruselt, vaid päritolu, mis on Jumalas. “Kuidas see tulek käis?” küsisin edasi. “Ma olin Jumala süles”, vastab tema. “Ahah. Ja sealt tulid ema kõhtu?” “Jah.” Ma ei maininud lapsele, et ta tuli kõhtu minu mõningasel kaasabil.
Igatahes tundub, et kuueselt ei ole eriti keeruline elada niimoodi iseenesest mõistetavalt, lihtsa usu ja absoluutse turvatundega. Kui hästi läheb, siis 86-, 96- või 106-aastaselt on see lihtne veendumus alles ja kui Jumala ütleb: “Tulge tagasi, inimlapsed!” (Psalm 90:3), siis läheb ta lihtsalt Tema juurde unele, et saada uuesti üles äratatud. Äkki saab isegi sülle. Küllap on Jumal nii suur, et väike vanainimene mahub sinna ära.
Evangeelium ehk rõõmusõnum on, et surm on võidetud. Ei pea kartma! Surm ei ole lõpp ja surmajärgsus leiab aset siis, kui Jumal meid kõiki üles äratab ning jumalikkus ja ilmalikkus moodustavad harmoonilise terviku, taevas ja maa saavad kokku. Ja tähelepanu! Kristlaste veendumus on, et üles äratatakse KÕIK inimesed, olgu nad kristlased või muud. Selleks tasub igaks juhuks igaühel valmis olla.
– Kaarel B. Väljamäe
Mosaiik kogudus 