Kas oled mingil hetkel oma elus tundnud, et vajad mõnes olukorras abi ning tabanud end ootamatult või teadlikult palvetamas kellegi või millegi poole? Meil kõigil on olnud ilmselt hetki, kui oleme kuskile saatnud mõttes oma abipalve, isegi pidamata end usklikuks. Maailmas usub umbes 90% inimestest Jumala olemasolu, seega jäävad ateistid ja agnostikud selgelt vähemusse. Sügaval sisimas teame, et elus on midagi enamat, iga inimese südames on Jumala-kujuline tühik, mis seletab ateismi ebapopulaarsust (Gumbel, 1994: 31). Samas Eestis usub Jumalasse vaid umbes kolmandik vastavalt „Elust, usust ja usuelust“ (2015) uuringule. Sellel on mitmeid ajaloolisi ja sotsioloogilisi põhjuseid, millest lähemalt räägime ehk edaspidi.
Sellistest trendidest tulenevalt pole ime, miks Jumala olemasolust kõnelemine näib Eestis olevat pigem haruldane, ning miks sellised teemad ei jõua tavaliselt avalikku meediaruumi. Ometi võtan julguse kokku, et teha pool naljatamisi öeldes eesti ühiskonnas midagi eriskummalist ja tuua välja võimalikult lühidalt 8 argumenti, mis minu arvates tõendavad veenvalt Jumala olemasolu. Tegemist on teemaga, millest saaks põhjalikumalt kirjutada paksu raamatu, kuid püüan olla võimalikult arusaadav, selge ja konkreetne.
1. Inimeste isiklikud kogemused
Esiteks alustan minu arvates kõige olulisemast argumendist. Nimelt on üle kogu maailma palju inimesi, kes on rääkinud oma ülivõimsast, unustamatust, vägevast isiklikust kohtumisest Jumalaga. Sellistest kogemustest kuuleme igapäevaselt nii oma kogudustes kui ka mujal. Eriti hämmastavad on aga inimeste surmalähikogemused – st. kogemused, kus inimene on jõudnud nii-öelda surma lävele ning naasnud tagasi võimsate kogemustega. Euroopa Neuroloogiakadeemia on teemat uurinud ning märganud, et paljude „tagasitulnute“ seas on ühiseid jooni nagu hämarad tunnelid, ere valgus või spirituaalsed tundmused, kehavälised kogemused ning aja liikumise kiirenemine või aeglustumine (Forte, 2020).
Youtube annab tänapäeval võimaluse kuulda nendest lugudest aga palju detailsemalt. Sageli on inimesed mingi õnnetuse tõttu peaaegu kaotanud oma elu, lahkudes juba oma maisest kehast. Nad on mõnikord käinud ka läbi põrgust kinnitades, et ka see pole kunstiline väljamõeldis, vaid reaalne koht, millest jubedamat pole nad eales kogenud. Nad on viimases hädas kohtunud taevas Jumalaga, kes on andnud neile teise võimaluse edasi elada. Tulnud tagasi oma kehasse, on nad kogenud midagi nii suurt, mida meil on üldse raske mõista. Küll aga on selgelt näha, et need inimesed on teinud elus kannapöörde ning hakanud täie pühendumusega Jumalat uskuma. Nad on saanud Jumalalt selge sõnumi, et sellist teadmist tuleb ka teistega jagada.
Inimesed, kes vaatamata sellistele võimsatele tunnistustele ikka veel ei usu Jumala olemasolu, saavad nende sõnul selle teadmise alles oma surivoodil teada, mis on paraku liiga hilja põrgust pääsemiseks. Vaadates nende lugude detailsust, sarnaseid lugusid üle kogu maailma ning inimeste olekut sellest rääkimisel, olen veendunud, et nad ei ole seda välja mõelnud, vaid on siiralt kogenud midagi sellist, mis annab tõestust Jumala olemasolu kohta.
Siit leiad mõned üksikud näited Youtubest:
- Endise ateisti Ian McCormacki lugu surmavate meduuside rünnakust
- 11-aastase poisi lugu kohtumisest taevase Jumalaga
- Vanamees Richardi lugu, kel oli kahtlusi Jumala olemasolu kohta
- Naisdoktori õnnetus jõel ja surmalähikogemus
Miljonid inimesed üle maailma räägivad detailselt ja siiralt Jumalaga kohtumisest. Isegi need, kel polnud varem sellest õrna aimugi. Samas leidub ikka inimesi, kes ei usu enne, kui pole ise seda omal nahal kogenud. Siinkohal soovitaksin proovida olla avatud meelega, kutsuda Jumal enda ellu ja panna ta proovile. Üldiselt tuleb Jumal Su ellu pigem siis, kui Sa seda ise südamest palud, kuid mõnikord ilmutab end muul moel. Meenub üks hiljutine tore lugu siit samast Eestist – Viljar Saaremaa Siioni kogudusest sai ühel päeval Jumalalt selgelt südamesse, et ta peab ühele välismaal elavale sõbrale saatma sõnumi sisuga „Jumal on olemas“. Kuigi ta polnud aastaid selle inimesega suhelnud, võttis ta julguse kokku ja pani SMS-i Iirimaale teele. Pärast seda helistas talle Tarmo Iirimaalt, kes rääkis oma tüütust naabriprouast, kes kogu aeg püüab talle rääkida Jumala armastusest ning kutsuda teda kogudusse. Tarmo oli püüdnud teda korduvalt eirata, kuid ühel päeval ütles naabrile vastu: „Kui Jumal on olemas, siis las ta ütleb seda mulle ise, praegu ja kohe!“ ning selle peale tuligi Eestist selline SMS inimeselt, kellega ta polnud aastaid suhelnud. Kas pole mitte lahe? Müstilist pole siin selles mõttes midagi, et ma kuulen väga sageli selliseid lugusid oma sõpradelt ja tuttavatelt. Jumal on tuntav!
2. Isiklik side Jumalaga
Tüüpiline on väita, et Jumalat ei ole, sest me ei näe teda. Minu arvates on see primitiivne väide, sest maailmas on palju asju, mida me (kohe) ei näe, kuid mis eksisteerivad. Samas nagu eelpool kirjeldatud, siis mõned inimesed on ka teda oma silmaga näinud. Teised on teda tundnud väga selgelt väga erinevatel viisidel, näiteks läbi unenägude, mõtete, teiste inimeste, end ümbritsevate olukordade ja märkide kaudu. Jumal võib rääkida meile mitmel viisil, kuid Tema kuulmiseks oleks hea kõigepealt leida Temaga lähedane suhe. Kui see on loodud, siis on tavaline praktika teda igapäevaselt tunda, olla temaga justkui telefoniühenduses – Sa ei näe alati teda kui isikut, aga Sa kuuled ja tunned, et ta eksisteerib.
3. Teleoloogiline argument – universumi unikaalsus
Teiseks, kuna universum on nii imetlusväärselt detailse ja keerulise kujundusega, peab selle taga olema jumalik kujundaja. Näiteks tooks atmosfääri koostise mõneprotsendiline muutus kaasa kõikide elusolendite hukkumise; Maa ja päikese omavaheline kaugus on just täpselt selline, mis võimaldab mitmekesist elu Maal. Me kõik oleme füüsika tundides õppinud neid teaduslikke fakte, mistõttu ei hakka neid siinkohal täpselt kirjeldama. Kas aga oleme jõudnud mõelda sellele, kui jõhkralt täpselt kõik on loodud? Juba väiksed muutused meie universumis ei võimaldaks elu planeedil Maa. Meil on õhk, toit, vesi, õige temperatuur ja gravitatsioon eluks Maal. See ei saa olla juhus, Jumal on universumi disaininud meile täpselt ideaalsena. Muidugi on eraldi teema, kuidas me oma inimtegevusena neid ressursse kasutame.
4. Kausaalne argument – igal tagajärjel peab olema põhjus
Kolmandaks, meie universum ja kõik selles sisalduv on alati millegi tagajärg. Peab olema miski, mis kutsus esile kõige tekkimise. Lõpuks peab olema ka algpõhjus, mis põhjustas kõige muu tekkimise. See ei saanud tulla tühja koha pealt. Selle taga ongi kõikvõimas jõud, see algpõhjus ongi Jumal. (Valguse Tee Vabakogudus, 2019). Minu arvates on loogiline, et ei saa olla lihtsalt „mingi“ umbmäärane füüsikaline jõud, kes on põhjustanud kõik meie ümber.
5. Ontoloogiline argument – kõige vägevam
Siit edasi filosofeeritakse tavaliselt, et aga kes on siis Jumala loonud? Itaalia filosoofi Anselmi ontoloogilise jumalatõestuse kohaselt on kõike siin maailmas „kõige kõigemat“. Kui Jumal on kõige vägevam eksisteeriv olend, siis ta eksisteerib. Kui ta ei eksisteeri, siis ei oleks ta kõige vägevam olend. Sama loogika selles, et kui Sa pole näinud kõige suuremat meest oma silmaga, ei tähenda see, et ta ei eksisteeri. See natuke seostub teise argumendiga – kui miljonid inimesed üle maailma on selgelt kogenud Jumalat, siis Sinu kogemuse puudumine ju ei tähenda, et Jumalat pole olemas.
6. Inimaju ja DNA keerukus
Inimese aju on ka tänapäeval üks huvitavamaid uurimisobjekte, sest oma keerukuse tõttu ei suudeta ikka paljusid asju ära seletada. Aju toimib teistest organitest hoopis teistmoodi, sest on äärmiselt intelligentne, juhib teisi elundeid, suudab elu juhtida, tunda tundeid, arutleda jpm. Mõned ajud on ajaloos teinud suuri avastusi ja leiutisi, mis on olnud suureks kingiks inimkonnale. DNA-s oleva täpse informatsiooni hulk on teine keerukas näide, kuidas selle teke ei saa olla lihtsalt juhus. Vaevalt on üksnes bioloogiliste protsesside tulemusena tekkinud midagi nii täiuslikku ja keerulist kui inimaju või DNA, pigem on selle taga kõrgema intellektiga olend – Jumal.
7. Teadus vs usk
Inimesed arvavad pealiskaudselt sageli, et teadus ja usk on omavahel vastanduvad ning usklikud ei saa olla teadlased, sest usklikud ei näe, et miski oleks juhus. See on pigem kaasaja leiutis ja illusioon, mille on loonud teatud grupp inimesi. Kui uurida teemat süvitsi, siis tegelikult näeme, et usk ja teadus on hoopis selgelt kooskõlas. Sellised silmapaistvad teadlased nagu Newton, Kopernik, Galilei, Mendel, Pasteur, Carnver jt. ning ka paljud tänapäeva Nobeli preemia pälvinud teadlased on teinud teadust uskudes samal ajal ka Jumala olemasolu. Isegi Darwin, kelle töö algatas debati teemal, kas teadus ja usk on omavahel konfliktis või kooskõlas, on eitanud olemast ateist, ning ei näinud konflikti teaduse ja usu vahel.
Minu arvates on kõnekas fakt, et paljusid asju ei suudeta tänapäevalgi lõpuni ära seletada. Pea igas valdkonnas on mingi osa, mis jääb nii-öelda saladuseks. Olgu see siis matemaatikas lõpmatuse teemad, meditsiinis ebatavaline tervenemine, anatoomias inimaju keerukus, füüsikas kvant- ja paljud muud teemad. Näiteks kui vaadata universumis jõudude toimimist, siis füüsikute sõnul on ikkagi u. 68% seletamata osa, mille kohta kasutatakse „dark energy“ mõistet. Mida rohkem teadus areneb, seda enam saab selgeks, et kõik ei ole ainult teaduslikult seletatav, selle taga on Jumal.
8. Elu tekkimine elutust?
Ka Eestis on üsna populaarne Jumalasse uskumise asemel arvamus, et kõik meid ümbritsev on tekkinud looduslikel põhjustel juhuse läbi. See on pealtnäha kena ja ratsionaalne argument, kuid minu arvates on selles mitmeid lünki. Kas elu sai ikka tekkida elutust? Kuidas on tekkinud elus ja eluta loodus? Kas see kõik on tekkinud hea õnne tulemusel, lihtsalt „lampi“, ilma põhjuse ja kujundajata? Pigem tekib küsimusi juurde. Seni pole veenvalt suudetud ära seletada seda, kuidas tekkis elu elutust loodusest. Mida rohkem uuritakse elu tekkimise kohta, seda rohkem saab selgeks, et see ei ole juhus, selle taga on keegi, kelle olemasolu on esialgu raske hoomata.
Miks ikkagi uskuda Jumalat?
Kui eelpool sai räägitud tõendavatest argumentidest, siis nüüd viimasena sellest, mida kasulikku Jumalasse uskumine Sulle kaasa toob. Väidan, et Jumalasse uskumine annab Su elule hoopis väärtuslikuma ja sisulisema perspektiivi, kaitse ja jõu rasketes olukordades ning toob püsiva hingerahu. Mäletan, et enne Jumalani jõudmist olin pidevalt rahulolematu, kärsitu, sageli melanhoolne ning ei näinud elul erilist mõtet. Jumalaga koos käia on aga hoopis teine asi. Sellel on mitmeid boonuseid, kuid üks parimaid on minu meelest sügav rahutunne. See on miski, mida tänapäeva maailmas püsivalt ei saavuta psühholoogide, teraapiate või New Age mediteerimisega. See tuleb tuntavalt Jumalast nii kergelt ja loomulikult.
Kokkuvõttes olgu üks argument kõnekam kui teine, Jumala olemasolu tõendamiseks on kõige tähtsam minu arvates vaadata enda sisse ja küsida, kas ma tahan Jumalat oma ellu? Mõnda inimest ei veena ümber mitte ühtegi laadi argumendid ega tõendid. Seega ei ole see inimene huvitatud Jumala tundmisest. Või siis vastupidi – inimesed, kes iga hinna eest püüavad tõendada Jumala mitte-eksisteerimist, on sageli sisimas vägagi Jumalat otsivad. Inimese loomusesse on sisse kirjutatud vajadus tunda Jumalat. Jumala leiab aga see, kes teda tõesti südamest leida soovib.
Autor: Annika Kuusk
Kasutatud allikad:
Forte. (2020). Mida tajume surma eel? Sellistel kogemustel on palju ühist. Kuvatud 20.05.2020
https://forte.delfi.ee/news/teadus/mida-tajume-surma-eel-sellistel-kogemustel-on-palju-uhist?id=89184075
Gumbel, Nicky (1994). Olulised küsimused. Tallinn: MTÜ Allika Kirjastus
Maasoo, K. ja Poll, S. (2015). “Elust, usust ja usuelust 2015“. Tallinn: Saar Poll
Valguse Tee Vabakogudus. (2019). Küsitud küsimused. Kuvatud 20.04.2020
http://web.valgusetee.ee/kogudus/kusitud-kusimused/
Mosaiik kogudus 