Moko suvepäevad on selleks korraks läbi, mistõttu on õige aeg teha väike tagasivaade nendele päevadele Viljandimaal, Nuutsakul. Kusjuures iga üks võib kogeda samu sündmusi väga erinevalt, seega ma ei räägi kõigi eest, vaid annan ENDA väikse lühivaate oma esimestest Moko suvepäevadest.
Minu plaan oli liituda päevake hiljem, reedel koos naabritega, sest enda autoga ma minna ei saanud. Jumala plaan oli mingil põhjusel aga hoopis teistsugune. Väljasõidu hommikul sain SMS-i, et naabrinaise lapse haigestumise tõttu jätavad nad seekord minemata. See uudis minu entusiasmi ei morjendanud – milleks on siis rongid? Nagunii tahtsin 2-aastast Luukast viia esimest korda rongiga sõitma, ideaalne võimalus! Reaalses elus see kõik nii lihtne ei olnud, sest rongieelne aeg kulus intensiivsele pakkimisele, koristamisele ja tema pahanduste likvideerimisele. Lapsevanemad teavad ka mida tähendab lõunaune edasilükkamine ☺
Vahepeal mõtlesin küll, et alati, kui ma tahan kuskile eriti heasse kohta minna, siis tuleb mu teele katsumusi. Ma tean, et see ei ole meie Jumal, kes mind takistada tahab. Samuti ma tunnen, et ma olen niivõrd suure kaitse all, et selliseid väiksemaid ja ka suuremaid väljakutseid vastu võtta on just äge, sest mul on tugev seljatagune ja ma ei pea kartma, sest Jumal on minuga.
Igatahes saingi kuidagi lõpuks kõik kokku pakitud, toppisin lapsekäru asju täis ning viskasin veel ühe hiiglasliku koti selga. Kaamel suundus oma pojaga trollile ning sealt edasi Balti Jaama. Üsna vara rongile astudes selgus, et oligi viimane aeg endale üks istekoht välja võidelda. Polnudki ammu võõrastega nii lähestikku saanud olla, kui avastasin, et kõik ei olegi võõrad! Kohtasin tuttavaid, kes on samuti kristlased. Sellise juhtumi tõenäosus on üsna väike arvestades enamike mu tuttavate tõekspidamisi, rongivagunite arvu ja seda, et kaalusin erinevaid väljumisaegu. Kui tore oli näha ja lobiseda kuni kontrolör minuni alles veidi enne Sakut jõudis, kui avastasin, et mu rahakott on kadunud. Ilmselgelt polnud tuttavad saadetud samal ajal samasse kohta ainult niisama lobisemiseks, vaid tänu Jumalale nad laenasid mulle sularaha rongipileti ostmiseks. „Järgmine peatus – Saku!“ ja juba me tsautasime ning tegin neile mobiilse ülekande.
Paar tundi hiljem olimegi Viljandisse jõudnud legaalselt ja ilma ühtegi asja otseselt kaotamata – tuli välja, et rahakott jäi lihtsalt koju. Olen tänulik arvestades, kui palju asju ma oma varasemas elus olen ära kaotanud. Rong kussutas ka poja lõunaunne ning juba olimegi Viljandis, sealt kiire autosõit Nuutsakule ja lõpuks kohal! Püüdsime kiirelt sisse sulanduda, kuid ei pidanudki selleks vaeva nägema, sest kõik on meil Mokos nii sooja südamega – ka need, keda ma ei tunne.
Sel aastal oli suvepäevadel ilma tiheda programmita päevakava, mis mulle kui lapsevanemale sobis hästi. Samas ei hakanud kordagi igav – peeti sisukaid teenistusi nii hommikul kui õhtul ning paralleelselt toimusid lastetunnid, kus toimetasid oma ala proffid. Päeval peamiselt sporditi, lobiseti, nauditi imekaunist järve SUPi-laudade ja paadi abil… Üks huvitav juhtum oli ka see, et ühel päeval kadusid meil elekter ja sealhulgas ka soe vesi ära. See oli omamoodi äge, sest minu jaoks oli see järjekordne meeldetuletus, miks olla lihtsate asjade eest tänulik. Olin ka tänulik, et meie armsad pakkusid toitu, millel oli vaatamata suurtele kogustele teatav restorani „touch“. Osad arvasid, et süüa sai nii hästi, et pärast kuluks ka väike paastulaager ära. Loodus oli puhas – meie majakese kõrval kasvasid mustikad, metsmaasikad.. nägime suurt kärnkonna, suuri jõekarpe, öösel kostus metsast mingi eriti huvitava looma hääl… Mulle jäid kõlama Martti sõnad laupäevasel teenistusel, et lihtne on siinse kauni looduse keskel jääda imetlema Jumala loomingut, kuid sellest olulisem on seada fookus Jumalale endale.
Suvepäevade fookus oli kindlasti Jumalal – me laulsime, ülistasime, mälestasime, palvetasime, jutlustasime, rääkisime, mõtisklesime ning kuulsime ka ühest vingest tunnistusest. Me jätkasime juulikuu põhiteemat, milleks oli Jeesuse rõõmusõnum. Mina tundsin, et sain Püha Vaimuga täidetud – suure armastuse ja rahuga täidetud. Iga üks koges kindlasti erinevaid asju ja erineval moel, kuid olen kindel, et igaüks koges midagigi.
Selge see, et Moko inimesed ei ole mingid kuivikud, kes kell 22 magama lähevad ja ei oska teineteise seltskonda nautida. Vastupidi – igal õhtul toimus korralik saunatamine ja järveveega karastamine, Viljandi kohaliku muusika kuulamine, niisama istumine ja huumor. Kusjuures üsna piisavas koguses, sest Moko inimestel on ka huumori jaoks palju ruumi. Tavalise eestlasena võiks tunda, et eelistaks eelkõige enda tuttavate ja sõprade seltskonda, aga ei – minu süda on küll nende kristlusaastatega nii palju laienenud, et näen ka võõramaid inimesi nii eriliste ja omanäolistena, justkui õdede ja vendadena. Kuna armastus on meie Jumala keskmes, siis see lihtsalt kandub üle väga sujuvalt ja loomulikult.
Viimase päeva võiks võtta kokku mingite tabavate sõnadega, aga probleem on selles, et sõnu ei jätku. Esiteks kinkis Jumal meile pärast sügistormi imelise päikse. Teiseks toimus ristimisteenistus järves. Iga kord, kui kedagi ristitakse, on see kuidagi väga eriline ja liigutav. Seekord andis oma elu Jumalale Betty, kes alles hiljuti Moko üritustel käima hakkas. Tema ristimist võib piiluda siit. Üldse oli rõõm näha uusi nägusid, sest ega meie seltsis ei käi ainult liikmed, vaid kõik on väga oodatud lihtsalt tulema. Ma olen kindel, et minu lugu ei olnud kõige värvikam, sest sain lapse tõttu osaleda vaid pisteliselt. Teine kord kuulete juba kellegi teise kokkuvõtet. Ega nüüd muud, kui jääme järgmisi talvepäevi ja suvepäevi põnevusega ootama! Miks sellised üritused on olulised?
Mk 6:31: Ja Jeesus ütles neile: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!”, sest tulijaid ja minejaid oli palju ja neil polnud parajat aega süüagi. Ma arvan, et meil kogukonnana on oluline käia koos ka pealinnast kaugemal, et üheskoos aeg maha võtta. Õnnistatud suve jätku kõigile!
Video ristimisest
Autor: Annika Kuusk
Fotod: Cäthy Grete Cabriele Liimand
Mosaiik kogudus 