Ülestõusmispühad, mitte munadepühad

“Ülestõusmispühad, mitte munadepühad“ – seda tuletasin kunagi varem endale mõttes meelde, kui püüdsin uue kristlasena ümber harjuda pühadega, mis olid varem lihtsalt munadepühad või lihavõttepühad. Jeesuse järgijate jaoks on aga ülestõusmispühad kõige tähtsamad pühad üldse. Varem ei teadnud ma väga palju nende pühade algsest tähendusest, lihtsalt värvisin mune ja tegin pashat ning pere sai kokku nagu ka jõulude ajal. Ma arvan, et umbes selliselt tähistavad enamik eestlastest. Jõulud ja ülestõusmispühad on kristlike juurtega, lausa ametlikult vabad päevad, aga  sellele vaatamata saadab mõlemat püha enamasti tohutu kommertslikkus, mis on varjutanud nende pühade algupärase sisu. 

Täna võin öelda, et ülestõusmispühade algne tähendus on mulle kui kristlasele selgelt kohale jõudnud ning saan abiks olla neile, kes on segaduses. Näiteks aasta tagasi tahtis meie treener pärast pühade-eelset trenni oma grupile häid pühi soovida: „Häid munade… või jäneste… või ah mina ei saa aru, mis imelikud pühad need sellised on! Annika, kas Sa äkki tead?“ Olin selleks ajaks juba vägagi valmis oma rolli täitma: „Jah! Need on  ü l e s t õ u s m i s p ü h a d“. Tõsi, tänapäeva maailmas võivad need olla ühele lihavõtted, teisele munadepühad, kolmandale jänesepühad, neljandale kevadpühad, viiendale kiigepühad… Viimaste puhul on tegemist maausuliste traditsiooniga, mille kohaselt oli kombeks selleks ajaks püstitada kiik ja lõppes talvine kiikumiskeeld. 

Minu südames on aga rääkida millestki palju sügavamast kui seda on kiiged, kevad, jänesed või munad – sündmusest, tänu millele toimib meie vaimne maailm just selliselt nagu praegu. Lepingust, mis sündis Jumala ja inimkonna vahel. Paraku pole kogu inimkond kaugeltki teadlik sellest lepingust, seetõttu on minu suurim ülesanne informeerida sellest nii paljusid kaasmaalasi kui võimalik. See on leping, millel puuduvad lepingutasud ja mis on „allakirjutaja“ jaoks parim valik. Millest jutt?

Me peame rääkima Jeesusest 

Jutt on kristluse põhituumast ehk meie inimkonna „päästepaketist“. Me peame rääkima Jeesusest, sest ilma Jeesuseta ja tema ülestõusmiseta ei oleks seda lepingut. Enamik mittekristlastest nüüd tõenäoliselt võpatasid, sest meie riigis saadab sellist infot suur valemuljete, -tõlgenduste ja eelarvamuste foon. Eestis on paraku ikka veel enam levinud horoskoobid, kristallid, tervendajad, manifesteerimine, täiskuu-rituaalid ja palju muud põnevat, aga palun uskuge mind – see kõik on möödanik ja ebatäiuslik selle kõrval, mida andis Jeesus ja tema ülestõusmine ajalooliselt nii meie riigi kui ka kogu inimkonna jaoks. See on muuhulgas ka äärmiselt põnev, kuid selle põneva elustiiliga kaasneb rahu, mitte pidev ja lõputu eneseotsimine.

Jeesus kui ajalooliselt eksisteerinud isik 

Olgu öeldud, et mina isiklikult ei saa enne mitte midagi uskuda ega arvata, kui sellel puuduvad piisavalt veenvad tõendid. Kui NSVL ajal levitati müüti, et Jeesus pole üldse eksisteerinudki, siis tänapäeval on enamik teadlasi jõudnud üksmeelsele seisukohale, et Jeesus sündis, elas, kogus palju järgijaid, muutis kardinaalselt senist maailmapilti, mõisteti surma ja löödi risti ning need sündmused algatasid suure liikumise (National Geographic, 2021). Piiblist leiame arvukalt kirjeldusi, aga nende faktide kohta on olemas ka palju piibliväliseid allikad, näiteks antiiksete mittekristlastest juudi ja rooma ajaloolaste – Tacitus, Josephus, Suetonius, Pliny, Thallus jne. kirjutised. Tänapäeva teadlaste eesmärk on pigem rohkem ja rohkem Jeesust tundma õppida ja uurida (National Geographic, 2021). 

Olles tutvunud nii Piibli uurijate kui ka Piibli väliste allikate ja teadlaste seisukohtadega, saan väita, et Jeesuse eksisteerimine ja tegutsemine on ajalooline fakt. Me ei tea missugune ta välja nägi, aga me teame, et ta pööras senise maailma täiesti peapeale, sest ta rääkis esimesena võrdsusest, aitas kõige vaesemaid ja väetimaid, rõhutas kõikjal südameusu, mitte kombetäitmise tähtsust, tervendas inimesi püsivalt, kritiseeris välist vagadust, silmakirjalikkust, kadedust (National Geographic, 2021) ning pärast tema surma algas täiesti uus liikumine. Seega on inimkonna päästepaketi vastuvõtmise eeltingimuseks esiteks see, et inimene usub seda, et kodanik nimega Jeesus Kristus eksisteeris. Õnneks pole selleks vaja pimedat usku, vaid pisut tutvumist usaldusväärsete allikatega. 

Miks Jeesus surma mõisteti?

Tuletame lühidalt meelde, miks ja kuidas Jeesus surma mõisteti. Jeesus jõudis tegutseda vaid mõned aastad, kuid kõige suurem ja pöördelisem hetk toimus tema füüsilise elu lõpus ja pärast seda. Pole ajaloost ühtegi teist sellist isikut, keda mäletatakse ja mälestatakse eelkõige tema surma järgi. Jeesuse eesmärk ei olnud võimsate vastu astuda; tema sõnum ei sisaldanud üleskutset riigipöördele, avalikule vastuhakule või revolutsioonile ning Jeesus ei vastandunud isegi Rooma okupatsioonivõimule, aga võimud pidasid teda ohtlikuks, sest ta nimetas end Jumala pojaks ning kogus arvukalt järgijaid. 30-ndaks eluaastaks oli tema populaarsus juba väga suur ning kui ta saabus paasapühadeks Jeruusalemma, siis teravnes niigi pingeline olukord veelgi. Ta teadis hästi, et roomlased ei salli kaua tema tegevust ning kutsus oma jüngrid viimasele õhtusöömaajale. Ta teadis väga kindlalt juba ammu ette, et üks tema jüngritest teda reedab ja ta peab surema. Me teame, et Juudas Iskariot oli see maailma kuulsaim reetur, kes lahkus õhtusöögilt enne teisi, asudes Jeesust reetma. Lugu reeturlikust Juudast on ilmselt tõsi ka teadlaste hinnangul, sest evangeeliumikuulutajatel polnud põhjust mõelda välja nii piinlikku lugu nende hulgas olnud reeturist (National Geographic, 2021). Jeesus teadis täpselt, kuidas teda reedetakse ja mis on Jumala tahe. Enne kinni võtmist palvetas ta koos jüngritega Ketsemani aias, et sünniks Jumala tahe. Kui aga Jeesus kinni võeti, siis ta ei palunud sellest olukorrast pääsemist, sest ta teadis, et kõik järgnev on juba ettemääratud saatus.

Jeesus viidi juutide suurkohtu ette ja tema jumalateotuses süüdimõistmiseks piisas tema jaatavast vastusest küsimusele: „Kas Sa oled messias?“. Sellele lisati ka süüdistus poliitilises ebalojaalsuses. Kuigi Jeesus oli süütu, oli Juudamaa prefekt Pontius Pilatus sunnitud juudi preestrite survel tema surmaotsuse kinnitama. Tänapäeval arvavad teadlased, et juutide roll Jeesuse surmas oli sunnitud ning Jeesuse jutluste mõjul kardeti rahva ülestõusu, mis oleks toonud kaasa roomlaste verise vastuse. Seda teooriat kinnitab ka Johannese evangeeliumi kirjeldus ülempreestrist, kes arutas juudi juhtidega Jeesuse populaarsusega seotud ohtusid vahetult enne Jeesuse saabumist Jeruusalemma: „On parem, et kui üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub“. Seetõttu on arvatavasti tõsi, et juudid võtsid Jeesuse kinni ja otsustasid rahu nimel roomlasi toetada. (National Geographic, 2021). Need ülempreestri sõnad võtavad hästi kokku Jeesuse surma põhjuse igas mõttes – ta tõesti suri kõigi meie eest, et meil oleks võimalik Jumalaga rahuleping sõlmida. Räägime lähemalt, mis see tähendab. 

Miks erineb Jeesuse surm kõigest muust?

Jeesuse piinasid ja ristilöömist peetakse ka teadlaste seas ajalooliseks sündmuseks – seda kirjeldavad kõik neli evangeeliumi, samuti teised tollased allikad ning fenomenaalsed Jeesuse surilinad (Tuckett, 2001). Me teame, et Jeesus pidi enne surma palju kannatama ja suri julmal viisil naelutatuna ristile, aga Jeesuse surm oli kvalitatiivselt erinev kõigist teistest surmadest. Tema füüsiline valu ei olnud midagi võrreldes kosmilise hüljatuse vaimuliku kogemusega. Jeesust ei saa võrrelda absoluutselt märtritega, ta oli oma surmast palju rusutum. Kui ta hakkas surema, siis ta ei piinelnud niisama, vaid ta lõigati ära oma igavesest armastavast Isast ehk Jumalast, kellega tal oli Jumala pojana kirjeldamatult lähedane vaimne ligiolu. (Keller, 2014). Vahetult enne surma hüüdis Jeesus: “Mu Jumal, Mu Jumal, miks sa mu maha jätsid!” (Mk 15:34). Paljud märtrid on tundnud oma ihus füüsiliselt sama ränki või isegi rängemaid piinu, kuid nende hing ei ole olnud niivõrd rusutud (Keller, 2014). Jeesuse surm erines kahtlemata kõigest muust, seda tunnistavad lisaks ettekuulutustele ja tema enda veendumusele ka sõnad, mis ta ütles surres: “Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” (Lk 23:46) ning  „See on lõpetatud!” ja langetanud pea, heitis hinge (Jh 19:30). Need sõnad tähendasid, et ta on maksnud ära inimkonna võla, kustutades selle täielikult ja igaveseks. Selle sügavamast tähendusest räägime lähemalt allpool, aga enne veel – miks lasi Jumal oma pojal selliselt surra?

Miks Jumal lasi Jeesusel nii jõhkralt surra?

Ma ei hakka siinkohal detailselt kirjeldama Jeesuse piinarikast viimast elupäeva, sest see oli õõvastavalt jõhker. Ma saan aru, et sellist füüsiliselt ja vaimselt piinarikast surma ja selle põhjuseid on raske mõista. Aga kui ta tõesti oli Jumala poeg, siis miks Jumal lasi tal nii jõhkralt surra?

Jumal nägi, et inimkond triivib allamäge, mistõttu oli vaja rohkete tunnistajate silme ees teha inimkonnale puust ja punaseks vaimse maailma põhireeglid. Kui ei oleks ühtegi vaimset seaduspärasust, siis oleks kõik suhteline ja ebamäärane. Jumal on aga suur korraarmastaja, kes tahab, et meie eludes oleksid asjad korras. Jumal küll armastab meid, aga ei tohi unustada, et ta on ka selle maailma õiglane valitseja. Seega Jumalal ei jäänud oma seaduste selgeks tegemiseks muud üle, kui tuua maa peale oma esindaja meile selgelt nähtaval viisil (inimese kujul) ning tuua see ohvriks kõigi inimeste eksimuste eest, et inimestel oleks üldse võimalik ilma rituaalsete ohverdusteta armu paluda. Seega pole rituaalseid ohverdusi pärast Jeesust enam vaja, piisab palvetamisest Jeesuse nime kasutades. Rituaalseid ohverdusi ja teistsuguseid vaimseid jõudusid kasutatakse kõnelemaks teiste vaimsete jõududega, kelle eesmärgid pole selle maailma Loojaga kooskõlas. Viimast praktiseerivad tänapäeval mitmed, näiteks satanistid, šamaanid, hindud, judaistid, selgeltnägijad jne. 

Jumal tahtis inimestele anda selge päästerõnga, mis annab võimaluse ka kõige mustemast august pääsemiseks. Jumalal oli kuidagi vaja pakkuda inimkonnale päästepaketti, mistõttu pidi Jeesus maksma meie pattude eest, et ühel päeval võiks teha lõpu kannatustele ja kurjusele, ilma, et peaks tegema lõpu meile. Seega oli Jeesuse ristisurm paratamatu saatus, mille all kannatas selles kurjast valitsetud maailmas Jumala püha armastus (Härle, 2013).

Uus leping kui ajaloo suurim armastuse tegu

Alates sellest, kui inimene valis teadlikult Jumala korraldustele vastu astumise juba aegade alguses, hakkas allakäiguspiraal, kus inimese eksimused läksid aina suuremaks ja tänu sellele kurjus kasvas. Mina näiteks ei teadnud mittekristlasena, et enne Jeesuse surma pidid inimesed Jumalale veriseid ohverdusi (nt loomi) tooma selleks, et inimene saaks lepitatud Jumalaga. Meil on kahtlemata seda raske tänapäeval mõista. Meie pastor Mart Oksa on seda selgitanud järgmiselt: 

„Selliste ohverduste eesmärk võis olla, et meie tegude tagajärjed saaksid paremini arusaadavaks. Kui kellegi pattude pärast pidi süütu loom surema, siis pani see ilmselt mõtlema elu peale, mida elati. Paulus kirjutas heebrealastele, et Moosese Seaduse järgi puhastatakse peaaegu kõik asjad vere kaudu, ja ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist. Seega veri oli puhastamise sümbol. Samamoodi saame Jumala Sõna lugedes aru, et igal teol on tagajärjed ja patu tagajärjel said algselt siia igavesti Jumala ligiolus elama loodud inimesed oma elupäevadele lõpu. Aga Jeesus tõi ohvri ja suri meie eest. Ta võttis kogu inimkonna süü ja patu enda peale, et kõik, kes tema pääste vastu võtavad, võiksid elada taas igavesti olles lepitatud Jumalaga. Nii ei pea me ka enam ohvreid tooma, sest Jumal on toonud ohvri meie eest. See on suurim armastuse tegu, mida kunagi tehtud on. Maailma ajaloos on väga suur osa inimestest proovinud taas jõuda Jumalani –  Tema ligiollu läbi erinevate religioonide, tegevuste ja püüdluste, aga see ei ole õnnestunud. Probleem on selles, et juba esimesed inimesed tegid teadliku otsuse ja valisid elu Jumalast lahus. Jumal on nii puhas ja püha ning kurjus ja rikutus (ükskõik millisel määral) ei saa eksisteerida Tema ligiolus. Seega saame öelda, et patt (meie rikutus) lahutab meid Jumalast. Ainult tänu Jeesuse toodud ohvrile võime saada uue ja puhta südametunnistuse, lausa uue elu – me saame elada taas Jumala ligiolus.“ Aamen!

Jumalariigi reeglid

Paraku pole ka tänapäeval inimloomus oma põhiolemuses muutunud. Teisteks päästepaketi eeltingimuseks on patu mõistmine. Mina ei saanud varem sellest aru, miks kristlased räägivad patust, see kõlas keskaegselt. Nüüd ma mõistan, et ka kõige suurepärasem heategija ei suuda elada terve elu ühegi patuta. Vaadakem, kui palju on ümberringi ahnitsemist, uhkust, kadedust, ülbust, valelikkust, viha jne. Probleem on selles, et Jumala reeglite järgi määrib ka üks väiksem „plekk“ kahjuks terve puhta lehe, inimloomuse tõttu need eksimused tavaliselt suurenevad ajas ning see viib meid maailma Loojast kaugemale. Selle tulemusena võib inimene lõpetada mustas augus juba enda elu ajal või pärast seda. Kui te väidate, et põrgut pole olemas, siis soovitan lugeda ja vaadata näiteks Youtubest päris inimeste surmalähedasi kogemusi seoses põrguga. Need inimesed ütlevad ühest suust: „Hell is real“ ja pöörduvad pärast seda Jeesuse järgijateks. 

Jumalariigi reeglid on päris konkreetsed, aga see ei tähenda, et Jumal ei võtaks vastu patuseid inimesi, vaid vastupidi –  Jumal armastab patuseid (mitte pattu ennast). Ka paljud tema järgijad olid enne väga tumeda minevikuga, kuid hiljem said neist suured evangelistid. Jeesuse ristisurm näitab, et Jumal võtab meie kannatusi nii tõsiselt, et on valmis selle nimel surema (Keller, 2014; 51-52). Seetõttu ta tahab meid vabastada patuahelatest, sest see kõik on meie endi maapealse ja surmajärgse ehk igavese elu huvides. Just meie inimloomuse pärast ta lasi oma pojal selliselt surra, et meil oleks mingigi päästerõngas ning me ei lõpetaks seal, kus need surmalähedasi kogemusi kogenud inimesed on käinud (põrgus). 

Mis muutus Jeesuse ristisurmaga?

Pärast Jeesuse ristisurma toimus vaimses maailmas totaalne pööre. Kui ei oleks Jeesust ja tema ristisurma, siis me võiksime ekslikult palvetada ükskõik missuguse tumeda jõu poole ning ei oskaks mõista Jumala tahet. Seetõttu on vaja, et selles kirjus vaimses maailmas oleks üks konkreetne nimi – J e e s u s  ning teadmine, kuidas paluda armu, parandada meelt ja paluda vaimset kaitset. Me teame omast kogemusest, et Jeesuse nimes on suurim vägi ka tänapäeval. Jah, Suurel Reedel me oleme leinameeleolus, aga see surm erineb kõigest muust – see tõi igavese elu. Me saame kindlad olla, et Jeesuse nime kaudu Jumalaga kommunikeerumine on 100% usaldusväärne, ohutu ja parimate tulemustega. 

Uus leping tähendab, et pole midagi muud, mis Sa saad vaimses maailmas oma päästmiseks teha, on vaid üks, kes Sind saab päästa – Jumal ise läbi Jeesuse nime. Tänu Jeesuse ülestõusmisele saime võimaluse ise patud andeks paluda. See ei tähenda muidugi seda, et me võiksime jätkata vana elustiili, vaid tuleks ikkagi Jumalaga koostööd teha ja meelt parandada. Selline elustiil ei ole piirav, vaid hoopis vabastav. Sellise elustiili kaudu saab Jumal meie eludes tasapisi meid üha rohkem juhtida ja Jumala Püha Vaimu abil tulevad head teod loomulikult ja pingutamata. 

Mis mõttes tõusis üles?

Vahetult pärast tema surma läks kõik pimedaks (seda kirjeldavad lisaks Piiblivälistest autoritest Phlegon ja Thallus), pärast Jeesuse surma võeti tema keha ristilt ning ta maeti kaljusse raiutud hauakambrisse. Tema lähedased, jüngrid ja järgijad olid leinas. Aga olgem nüüd tähelepanelikud – Jeesus ei teadnud ette mitte ainult enda kannatusi ja surma, vaid ka ülestõusmist kolmandal päeval. Kas Jeesus sündis, elas ja suri? Jah, sellega nõustub ka enamik teadlastest. Kas ta tõusis üles kolmandal päeval nii vaimses kui füüsilises tähenduses? Jah, ka sellel on tõendid. Mõlemad ettekuulutused said reaalsuseks. Haud oli tühi kolmandal päeval ning hauda valvanud rooma sõdurid olid surmani hirmunud. Kui nad rääkisid ülempreestritele sellest, mida nad ise olid näinud, osteti nad kiiresti suure rahasummaga ära ja nad nõustusid valetama, et jüngrid varastasid magades öösel Jeesuse surnukeha (Mt 28: 11-15). Ma ausalt öeldes ka ei imesta, et nii suurt sündmust prooviti varjata, see oli igati ootuspärane käik. Ka hiljem on mõeldud välja palju teooriaid seletamaks Jeesuse keha kadumist hauast, aga ükski pole kahjuks veenev olnud. 

Jeesus sündis, elas, suri ja mis kõige tähtsam – tõusis üles ja ilmus oma järgijatele! Alles tema surnust ülestõusmine tagas täielikult lunastuse inimkonna eest. Seda viimast on inimestel kõige raskem mõista, sest see lihtsalt väljub meie ratsionaalsest mõistusest. Kui vajad rohkem tõendeid ülestõusmise kohta, siis loe rohkem SIIT. 

Jeesuse ülestõusmine kui kõige mõjuvõimsam sündmus maailma ajaloos

On täiesti fenomenaalne, missugust mõju avaldas Jeesuse ülestõusmine kogu maailmale, sest see ei olnud tavaline märtrisurm ja ülestõusmine. Seda sündmust tunnistanud järgijad said nii võimsa tõuke selleks, et hakata julgelt evangeeliumi kuulutama. Apostlid ei kartnud tagakiusamist, piinamist, vangistamist ega surma, nad hoidsid tugevalt kinni evangeeliumist kuni surmani. Kuigi nende tegevus oli dramaatiline, oli apostlite tegudel äärmiselt suur mõju, mis kestab tänaseni. Pärast Jeesuse ülestõusmist pöördus korraga usku tuhandeid inimesi ning tekkisid esimesed kogudused. See pidi olema midagi täiesti haruldast inimkonna ajaloos.

Täna, 2021. aasta ülestõusmispühadel räägime Jeesuse järgijate kommuunist, mis on terves maailmas võtnud kultuuriliselt kõige erisugusemaid vorme üldse.  Need ei ole enam üksnes meie kultuuriruumis peetavad pühad, sest kristluse levik on kõige laiaulatuslikum geograafiliselt ja kultuuriliselt. Näib, et kristlus on erinevate kultuuride seas kohanevam kui sekularism, paljud maailmavaated ja maailmareligioonid. Näiteks islamikese asub endiselt selle lähtekohas – Lähis-Idas. Hinduismi, budismi ja konfutsianismi demograafilised keskused on nendeks ka jäänud. Kristluses aga domineerisid algselt juudid ja keskuseks oli Jeruusalemm, hiljem domineerisid kreekakeelsed rahvad ümber Vahemere. Veel hiljem võtsid selle vastu Põhja-Ameerika barbarid, mistõttu hakkasid kristlaste seas domineerima lääne-eurooplased ja seejärel põhja-ameeriklased. Tänapäeval elab enamik kristlasi hoopis Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Aasias. (Keller, 2014; 62). Seega on kristlus ülimalt hästi kohanenud eri kultuuride ja rahvastega üle maailma. Ma näen, et Jumala käsi on ka siin selgelt mängus. 

Täna me tähistame kristlastena üle maailma seda kui suurimat võitu, sest tänu sellele oleme vabad. Meil on uus leping vaimses maailmas, sest ülestõusnud Jeesus on selle meile lunastanud. Ta suri meie kõigi pattude eest, et meil võiks olla vaimselt igavene elu. Ma mõistan, kui see kõlab absurdsena ning ma ei arva, et iga inimene peaks seda koheselt mõistma. Ka minul võttis selle mõistmine aega. Ma südamest loodan, et igaüheni jõuab vähemalt midagi sellest sõnumist, sest me vajame nende maiste munade, jäneste, kevade ja toitude kõrvale ka igavikulist toitu. Sinu vaba valik on see kas vastu võtta või seda eirata. Häid Pühi kõigile!

Autor: Annika Kuusk

Kasutatud allikad

1. Härle, W. (2013). Meie eest surnud!? Jeesuse Kristuse ristisurma päästetähendus. Kuvatud (3.04.2021): https://kjt.ee/2013/03/meie-eest-surnud-jeesuse-kristuse-ristisurma-paastetahendus/ 
2. Keller, T. (2014). Jumala olemasolu põhjendus. Tallinn: MTÜ Allika
3. Kes oli Jeesus?  (2021). National Geographic, Imelise ajaloo eriväljaänne. Piibli mõistatused.  2021, lk 58-70.
4. Tuckett, C. M. (2001) The Cambridge companion to Jesus. London: Cambridge Universitv Press